Lehed

teisipäev, 5. september 2017

Suveseiklused 4/4: Sõit-sõit Rakverre

Rakvere on mulle kuidagi eriti sümpaatne ja armas. Väga sageli ma sinna ei satu, kuid kaks korda aastas ikka. Ka põnni esimene hotellikülastus leidis aset eelmisel sügisel just Rakveres. Tookord olime mõlemad täiesti vaimustuses, kuna ka mina polnud ammu rutiinist välja saanud ja tunne oli, nagu oleksime tõelisel reisil. Aga viimati käisime seal kevadel sugulastel külas. Sättisime kavalalt oma külastuse aprilli lõppu, et õues kaunist kevadilma nautida. Kui üks kiire poeskäik välja arvata, olime me tegelikult aga terve aja toas, kuna sellel päeval juhtus see kevade kõige hullem lörtsisadu olema. Siis sai kohe otsustatud, et varsti peame jälle tagasi tulema.

Augusti keskel jõudis see aeg lõpuks kätte. Ladusime minibussi suuremaid ja väiksemaid sugulasi täis ja kahetunnine sõit Rakverre võis alata. Kuna aimasime, et pärast veekeskuses käiku ei tuleks väsinud ja pehmeks ligunenud lastega jalutamisest midagi välja, kuid tahtsime siiski veidi Rakvere ilu nautida, läksimegi hoopis alustuseks linnust vaatama. Alustuseks pidin oma 12-kilose kandamiga hiigelpikast trepist üles saama. Sattusime täpselt suure turistigrupi vahele, kuid millegipärast olin ma kogu sellest kambast ainuke, kes ähkis ja puhkis ja aegajalt lootusrikkalt tipu poole kiikas.


Kuna meil oli aega vaid pool tundi, enne kui veel üks sugulane meiega liitus, siis linnusesse sisse me seekord ei läinud. Küll aga nägime linnusemäel pulli. Ja hobust. Ja kitsi! Ja kassi ka veel pealekauba. Kitsed olid eriti vahvad, saime nendega seal mägistel radadel jalutada, nagu ühed õiged kitsekarjused muiste. Natuke olin ettevaatlik ka, kuna nad olid ikka päris pirakad ja suurte sarvedega, aga küllap nad ikka rahumeelsed on, kui nad sinna niimoodi vabalt jalutama on lastud.


Järgmisena ootas meid Aqva Spa. Meie kamp andis ühe õige testgrupi mõõdu välja küll – väikelaps, eelkooliealised, teismelised ja emad. Meie jaoks oli ühine riietusruum pigem ebamugav, kuna esiteks kippus see mul pidevalt meelest minema ja teiseks ei tahtnud põnn minuga sugugi kabiinis püsida, vaid hakkas nii kõrvalkabiini kui ka üldse välja roomama. Seega pidin riietuma ülehelikiirusel. Riietusruumis on ka mähkimislauad ja laste söögitoolid, kuhu on hea juuste kuivatamise või muude toimetuste ajaks laps istuma panna.


Põnn oli esmakordselt sellises suures veekeskuses. Varem oleme käinud rahulikes ja vaiksetes beebide ujumistundides. Seega kui ma ta sülle haarasin ja midagi pelgamata ägedasse voolu, lainete ja vihmasajuga basseini läksin, siis ehmus ta kõvast veemühinast ja pritsimisest nii ära, et oli edaspidi peaaegu kõige suhtes skeptiline (loe: kippus häälekalt protesteerima). See bassein oli aga meie eelkooliealiste lemmik ja nemad käisid seal üha uuesti ja uuesti lainetega võitlemas.

Minu põnnile meeldis aga kõige soojem ja madalam beebide bassein, kus ta lõpuks (noh, umbes siis, kui me juba pikalt ligunenud olime ja vaikselt äraminekuplaane hauduma hakkasime) nii julgeks läks, et pisikesest liumäestki alla lasi ja veepritsmetest end sugugi enam häirida ei lasknud. Veel käisime õuebasseinis, lastebasseinis ja piilusime saunamaailma. Saunamaailm on mõnus, vaikse muusikaga lõõgastumispaik, kuhu vaikuse tagamiseks alla 5-aastastega pole soovitatud minna, kuid kust me korra ikka läbi põikasime, et näha, mida toredat seal leidub. Oma põnniga käisin soolasaunas ja kontrast-jalavannis – viimast said siiski vaid minu jalad tunda, poiss sai seda sülest jälgida. Muidu oli seal veel terve hulk erinevaid saunu ja ka 11-kraadine basseinike, kuhu pärast kuuma sauna hea hüpata on. Mina nii vapper ei olnud, aga kaks meie noort kamraadi pugesid hetkeks sisse küll.


Mu õel oli raskusi pildistamisnurga leidmisega, et ükski üleliigne inimene pildile ei jääks, aga meie oma seltsilise lehvitav käsi sai ikka jäädvustatud. 

Kui meie lõõgastusime enamik ajast soojas basseinis, siis teismelised toimetasid kõige rohkem ringi. Nemad jõudsid vist peaaegu igale poole – liutorru, mullivanni, mitmesse sauna, päevitustoolidele jne. Nende lemmikuks osutus huvitaval kombel hoopis soolasaun. Mulle meeldis, et veekeskus on kompaktne, huvitavate atraktsioonidega (sellist lainebasseini ja hiigelsuurt palli pole ma küll varem kohanud) ja ilus – eriti vahvad on siin-seal olevad lebotamiskohad ja basseinipõhja laotud mosaiigid.
Kui oli aeg lahkuda, siis läksime välja hotelli fuajee kaudu, sest seal on suur ja väga omapäraste kaladega akvaarium. Põnn kandis veekeskuses Huggies Little Swimmers ujumismähkmeid, millel ilutsevad kalakesed Nemo ja Dory (Finding Dory multika eriväljalase). Leidsime Dory üles küll, kuna seal akvaariumis ujusid ringi just samasugused sinised kalakesed.



















Pärast ujumist on kõik alati väga näljased ja õnneks ei pidanud me muud tegema, kui istuma autosse ja sõitma paari kilomeetri kaugusele sugulaste juurde, kus meid juba ootasid imelised täisterapannkoogid maasika-toormoosi, kaneeliste banaanide ja vaniljejäätisega. Lisaks sai põnn erinevaid marju põske pista ja kassi paitada. Hästi mõnus! Ilm ka soosis meid, nii et mida muud veel tahta, peale selle, et rohkem teha jõuaks, kuna aeg möödub Rakveres alati nii kiiresti. Eks see nii olegi, kui lõbus on!  


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar