Täna oli erakordselt hea öö - vaid ühe ärkamisega, mida ma vaevu mäletan. Ei tea, kas puhkasime liiga hästi välja (viimasel ajal on suurte purihammaste tuleku tõttu ärkamised 1-2 korra pealt suisa 4-5 korrani küündinud) või astusime hommikul lihtsalt vale jalaga voodist välja, aga nii ühel kui teisel oli päeva jooksul mitmeid tusaseid hetki. Midagi ei olnud pahasti, aga kõik oli kuidagi väsitav ja põnn otsustas täna katsetada eelkõige neid mitte nii soovitatud tegevusi - mis on täiesti normaalne, kuna kuidas üks väikseke peaks lihtsalt teadma, et tassi ei peaks ümber kallama, üks eriti abivalmis lapsuke ei peaks ise puutükke lõkkesse viima, kõiki pohlasid ei peaks laiali viskama, koera veekaussi ei peaks kuskile tassima hakkama, metallkühvliga ei peaks vastu põrandat kopsima ja ise naerma - neid asju tulebki õppida, kuid tavalisel päeval on "heade" ja "mitte-nii-soovitatud" tegevuste suhe kuidagi paremini paigas. Igatahes, kuna mulle jäi õhtuks alles umbes üks närv, siis otsustasin seda rahustada toredate meenutustega.
Nädalajagu on meile jagatud imeilusat vananaistesuve - see on nii tore, sest vahepealne lakkamatu vihmasadu hakkaski juba väsitama ja tuju rikkuma. Pühapäevase eriti ilusa ja päikselise päeva veetsime maal. Kuna pisikesele härrale oli väsimus ligi tikkunud, siis esmalt püüdsin teda vana ja kriiksuvat uneviisi lõõritava vankriga magama kärutada. Esmalt tundus see võimatu missioonina - ikkagi võõras vanker ja ainult lamav asend, kuid siis, kui otsustasin loobuda, suikus põnn siiski unele. Sel ajal kui põnn värskes maaõhus uinakut nautis, valmistusime meie lõunaks. Kui grillil küpsev kraam, erinevad salatid ja kõik muu sinnajuurde kuuluv valmis sai, ärkas ka põnn hääde lõhnade peale ja nautisime imemaitsvat toitu. Edasi tegime igasuguseid toredaid maategevusi - põnn kiikus võrkkiiges (ise tegi hoogu ka), sõi oma aia viinamarju ja pistis pintslisse terve magusa ja mahlase tomati, mängis, uuris lilli ja putukaid, koos vaatasime metsarajal seeni ja kohukesi (keegi metsahaldas viib sinna iga kord lastele nänni :P), mängisime taksikutsikaga ja piilusime arglikku kassi. Lõpuks lahkusime kotitäie hea kraamiga - värske kõrvits, viinamarjad, paradiisiõunad, porgandid - see oma aia kraam on ikka nii maitsev! Koduteel põikasime läbi (vana)isa metsast, mis oli tavapäraselt armas ja kus oli nii-nii palju seeni (küll oma aja paraku ära elanud, kuid järgmisel aastal siis juba teame).
Maal ja loodus käimine tekitab mulle nii positiivset ja rahulolevat meeleolu ning laadib mu täis heade emotsioonidega. Sama võib vist ka põnni kohta öelda, sest oma väikeses külakeses elavaid vanavanemaid külastades magab ta maaõhu käes alati rekordunesid ja on üldse nii rõõmus. Kui ma Tallinnas elasin, siis põgenesin suvel igal võimalusel ikka väikelinna või külla, sest suve veetmine (Eesti mõistes) suurlinnas tundus nii ebaloomulik. Minu jaoks. Mina ei kujuta ettegi, et peaks kogu oma aja veetma betoonidžunglis, aga ma olengi loomult rohkem väikelinna-inimene ja ohtralt loodust ja jalutusvõimalusi peab ka sinna juurde kuuluma. Kuigi pean tõdema, et suurematel linnadel on ka minu jaoks oma võlud ja mingitel perioodidel elaksin seal suurima heameelega, kuid vaid juhul, kui jääb alles võimalus aegajalt oma akud maal täis laadida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar