Viimasest korrast, mil põnnike päevakese kellegi teise kui oma truu empsiga veetis, oli möödunud äkki kuu... igatahes piisavalt kaua, et olin juba unustanud, kui hästi selline päev vahelduseks mõjub. Igapäev koos aktiivse ja maailma nii heas kui halvas (mis võib välja näha kui pättuste tegemine) avastava maimikuga on kirjeldamatult tore, tekitab head tuju, ajab naerma, paneb heldima ja uhkusest pakatama, kuid see paneb ka proovile, nõuab kõva keskendumist ja mõni päev on veel eriti väsitav ja närvesööv.
Igatahes on imeliselt tore vahel väike taaskäivitus teha ühe "ema vaba päeva" näol, samal ajal, kui laps saab oma lähedastega kvaliteetaega veeta. Vaba päev ei tähenda hetkel küll seda, et kooserdaks päev otsa hommikumantlis ringi, sööks head-paremat, käiks vannis või vaataks mõnusat filmi. See on hoopis lakkamatu kraamimine, sorteerimine, toimetamine ja tegemist vajavate asjade nimekirja, kuhu aina hoogsalt asju lisandub, täitmine. Praegu on neid vabasid päevasid veel lihtsalt nii vähe, et kohe kuidagi ei saa seda "raisata" puhkamisele või, oh-ei, lõbutsemisele.
Sellest pole aga hullu midagi, sest üllataval kombel täidab see füüsiliselt rakkes olemise päev tohutu motivatsiooni ja energiaga. Kui hea on teha midagi, ilma et peaks seda pidevalt katkestama. Kui hea on, kui saab mõelda tundide viisi omi mõtteid. Lapsega koos olles katkevad nii tegevused kui mõttelõngad kiirelt, sest laps vajab tähelepanu. Rahus mõtlemine on ikka tõeline luksus, mille väärtust ei oskagi hinnata enne, kui selleks enam nii palju võimalust ei ole.
Ma olin oma vabal päeval nii teotahet täis ja sain nii palju ideid, et neist jätkub nüüd ehk jälle mõneks ajaks. Põnn aga sai üle pika aja väga vahva päeva vanavanematega - lõunaund magas nagu tõeline mustermagaja, kuulas ilusasti sõna, sõi ahjuliha nagu mees muiste, mängis vanaisa, vanaema ja kassiga ning oli igati pai ja rõõmus laps. See on nii tore, sest viimasel ajal on ta minusse väga klammerdunud, kuid seal oli ta täiesti heatujuline isegi siis, kui ma ära läksin. Hästi vahva on ka see, et kui ta muidu on võõrastama hakanud ja enamik inimesi igaks juhuks pelgab, siis oma maa-vanaisa, keda ta väga tihti ei näe, üldse ei võõrasta ja suisa vanaisakas on. Nad jagavad ka sünnipäeva, nii et äkki neil ongi mingi müstiline side. Vanaisa kassiga on neil ka väga soojad suhted - kui kass teiste lapselaste eest pigem ära põgeneb, siis minu põnni jookseb alati rõõmuga tervitama.
Lapsele järele minnes sain niigi heale tujule kohe täiendust, kuna põnn hakkas ülientusiastlikult ringi jooksma ja mulle näitama kõiki lahedaid asju, mis seal on, vahepeal suisa "see-see-see-see" hõigates. Rõõmus laps, rõõmus mamps!
Järgmisel päeval premeerisime end toreda pereväljasõiduga imekaunisse Keila-Joasse. Kui rahustav ja tore, kui välja arvata see, et emmede närvid olid tegelikult terve aja viimseni pingul, kuna lapsed kippusid jõkke, lompi, trepile, servadeta rippsillale jne tormama. Olen seal väga palju varemgi käinud - koeraga, sõpradega, aga oma mardikaga käisime seal esmakordselt. Ütleme nii, et mudilastele see paik nii väga ei sobi, kuna seal on palju ohte, millega nad arvestada ei oska. Käidud-nähtud, aga kindlasti on ka palju sobivamaid kohti põnnidega külastamiseks. Õnneks ilusaid paiku Eestis jagub!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar