9

Ja ongi käes aeg, kui minu maailmanaba on siin viibinud sama kaua kui ta kõhus küpses. Naljakas, sest ootusaeg kestis ju terve igaviku, aga viimased 9 kuud on läinud nagu silmapilk, kuigi palju väiksem osa sellest on otseses mõttes maha magatud, mistõttu peaks ju aega justkui rohkem olema. 

Mul on nii hea meel, et mulle sattus just tema, sest lahedamat põnni ma endale ette ei kujutaks. Nüüdseks on tal välja kujunenud oma iseloom, mille kirjeldamiseks sobivad sõnad - rahulik (vahel veidi laisk ka :)), rõõmus, vigurdaja, natuke paharet, vapper (tühja-tähja pärast ei virise), sihikindel, edev, julge, kindlameelne. Meil saab nii palju nalja - muidugi on vahel ka hetki, mil on kumbki või mõlemad väsinud ja tujust ära, aga enamjaolt on ikka lahe. Talle meeldib näiteks peitust mängida, nii et tõmbab endale rätiku või mingi riideeseme näo ette ja siis tõmbab selle hoogsalt eest ära, kui ma "kuku" ütlen. Ja siis oleme mõlemad väga üllatunud ja rõõmsad, et laps ning emme teineteist jälle leidnud on. :)

Kui palju võib üks pisikene inimene suurt inimest muuta, teavad vaid need, kes seda ise kogenud on. Prioriteedid, suurimad rõõmud, hirmud, huvid ja nägemused erinevatest asjadest seatakse täiesti ümber, kui pisike süda suurde südamesse end sisse seab. Nii et kes väidab, et inimesed ei ole võimelised muutuma, siis on ikka küll. Muutuma, arenema, kasvama - nimetagem seda kuidas tahes. 

Aga praegu ei ole põhiline see, milline olen mina 296-kuuselt (appi! :D), vaid milline on põnn 9-kuuselt. Ta on aktiivne, asjalik ja uudishimulik. Kasvatas mõne päeva eest välja oma kauaoodatud ja kiusava kolmanda hamba. Päeval magab üsna kenasti, öösel teeb vigureid. Minu hoole ja armastusega valmistatud toidud lükkab vastikust väljendava näoga suust välja või pöörab pea lihtsalt ära, kuid poest soetatud toite sööb küllaltki hea meelega. Lemmiktegevuseks on diivani peal aknast välja vaatamine. Seda võib ta teha pikalt, ise naeratab ja seletab, mida ta näeb - noh, omas keeles. Kõige vahvamad on vist mööduvad autod või siis talle meeldib lihtsalt, kuidas ma neid heliefektidega kommenteerin. 

Nüüd siis aga järgmiste oskuste ja avastusteni - on huvitavad ajad, kuna peaaegu iga päev toob midagi uut! :)

Piltidel saab näha, kuidas mina Eesti sünnipäeval vapralt lumetuisku trotsisin, samal ajal kui põnnu vankris õndsat und magas.

Teisel pildil isamaaline porgandikook... põnni 9. minisünnaks (see oli siis 25ndal)

Ja mõni pilt põnnist endast ka.

elu

Tõusud, mõõnad, värgid ja särgid - nii see eluke ju veereb. Et mõõna ajal aga mitte vaeste vaalade kombel kaldale uhtuda ja sina abitult siplema jääda, tuleb tõusu ootel hinnata kõike head. Kurbade lugudega on ka nii, et kuigi kõiki emotsioone endasse koguda ei tasu, siis mõnel juhul neile ülemäära mõtlemine ja nende sellega ka läbi elamine midagi ei aita. 

Minul just selline periood käsil ongi - kurb küll, aga kuna kurvastamine ja ülemõtlemine vaid asja süvendab ja neist kohe üldse midagi kasu ei ole, siis proovin kasvõi vägisi päevadest rõõmu leida :D Seega panen igal päeval kirja vähemalt kolm positiivset asja. Kuna alati midagi nii erilist kirja ei saa panna, siis leiavad tee nimekirja ka lihtsamad asjad, näiteks täna sai kolmanda punktina kirja panna, et skoorisin hea hinnaga mähkmed - no asi seegi ju. :D

Igapäevast rõõmu on muidugi väga lihtne leida, kui kodus on 8-kuune põnn, kes iga päevaga aina rohkem teha oskab, nii naljakas ja muidugi armas on. Samas on osa päevi ka üksluised, osa raskemad ja mõnel päeval need elu õiekesed vaid emmede närvidest oma nektarit ammutavadki. Aga õnneks on ka raskematel päevadel need imelised hetked, kui laps magab ja magavad lapsed on teadagi kõige armsamad tegelased maamunal ja kustutavad oma unenohinaga kogu stressi ja väsimuse. 

Selline ebamäärane postitus väikestestest rõõmudest, väikestest kurbustest! :)

8

Eetrivaikus, eetrivaikus. Nüüdseks juba kaks nädalat tagasi, aga Kutt sai kaheksa(kuuseks)!!! Uue värske sugulase saabudes hakkasime kõik (kel see kogemus juba on) muidugi enda rasedusest, sünnitusest ja muudest beebivärkidest heietama. No issandameie kui armsad need värsked väiksed krimpsus vanamehenäod on. Uus põnnu on nii pisike ja tore - minu Kuti sünnimõõtudest 300g ja 3cm pisem. ARMAS! :D (PS! Tegemist on beebihullusega ja see on nakkav!!)

Minu Kutt kasvas justkui üleöö järsku suuremaks. Näiteks avastasin, et tal on hiigelsuured käed - need pole enam mingid beebikäed, vaid juba lapse käed. Talle meeldib igale poole turnida, pahandusi teha ja nunnu olla. Varem talle ei meeldinud üldse põrandal olla, kuna hakkas kiirelt igav - nüüd, kui teed on valla ja oskab ise ringi liikuda, on see talle meelepärasemaks muutunud - kaua ta ikka ei taha omaette toimetada, aga ühtteist jõuab ikka ära teha, kuni ta samas ruumis kõik põneva üle vaatab. 

Olen siin pilte sorteerinud ja vaatasin heldimusega neid esimeste kuude pilte - magamatus on vist jälle pool mälu ära kustutanud, sest mismoodi on võimalik, et tema ka nii pisike on olnud? Need igakuised postitused panevad ka sellele mõtlema, et kui palju me juba koos oleme jõudnud kasvada ja mis selle tegelikult ju lühikese ajaga kõik toimunud on. Oehh! Mu parim pisike sõber, kellega on nii lahe kõike koos avastada! :)

Ootused, lootused, head ja vead (28-30/30)

Parim asi, mis minuga sel nädalal on juhtunud... möödunud nädalal juhtus nii häid kui halbu asju, nagu elus ikka - käisime vanaemal külas, sõbrannal külas, poiss magas pühapäeval hommikuund kaks tundi (viimati juhtus äkki päris imikueas), sain veidi oma aega - lihtsad ja väikesed asjad, mis meele rõõmsaks teevad. Aga täiesti erakordne ja kindlasti parim sündmus on üks tutikas ja värske sugulane, kes veebruari asemel juba nüüd saabuda tahtis. Nii lahe ja nii põnev. Endal on mul 8-kuune lapsuke ja ometi tuli endalgi hiiglaslik beebiisu peale(ja sünnitus värskelt meelde). No nad on ju nii nunnud ja pisikesed ja erilised ja uued! 

Järgmisena aga sellest, millised on minu ootused järgnevale 30le päevale. Praegu on selline kaamose moment, aga olen siiski lootusrikas, et 30 päeva jooksul saab mõned pooleli olevad asjad korda ajada, saab nautida palju toredaid hetki (igasugused pühad on näiteks vahvad ja tulekul on ju sõbrapäev, vabariigi aastapäev ja vastlapäev), saab selgust ja häid värskeid mõtteid. Oma magusaisud tahaks ka kuidagi kontrolli alla saada. 

Kirjutamise väljakutse lõpetab kokkuvõttev teema: mis on möödunud kuu parimad ja halvimad hetked?

Ma olen see tüüp, kes igasugustest pisiasjadest vaimustub ja rõõmu tunneb, seega võin öelda, et sel kuul on palju toredat juhtunud (mul on väike uus sugulane, jejeejee!!). Samas on käsil ka negatiivne periood ja terve kuu on kaetud sellise tõsiduse looriga. Arvan, et pole just parim algus aastale, aga seda enam ma püüan oma pisirõõmude üle rõõmustada. Varsti on see periood möödas, halb maha raputatud ja rõõmude osakaal aina suurem! Midagi konkreetset eraldi välja ei toogi, vaid pööran pilgu juba veebruari ootele - olgu see siis veel lõbusam, produktiivsem ja üleüldse ilusam!

Kuidas ma olen kahe aastaga muutunud? (27/30)

Väga palju! Ma olen viimase kahe-kolme aastaga tohutult muutunud. Mina nimetaksin seda suureks saamiseks, aga paraku, nagu kogemused on näidanud, on ka palju inimesi, kes mõne koha pealt ei kasvagi suureks.

Nelja aasta eest olin ma veel päris suur pidutseja. Millegipärast tundus see mulle lõbus ja lahe ja ju siis sel ajal oligi. Mida aeg edasi, seda mõttetum tundus mulle joomine, poole päevani magamine ja peavalu kannatamine. Seega jäi nii alkoholi tarbimist kui ka kuskil klubides-pubides passimist aina vähemaks. Mulle meeldib küll vein, mõni siider ja ehk ka mingi hea kokteil, aga seda siis eelkõige maitse pärast, kuna nii palju ma nagunii enam juua ei tahaks, et purju jääks. Soovin siiski enda üle kontrolli säilitada ja mitte lasta mingil mürgil enda tegusid juhtida. Ma ei ole nii kuivik, et endale või teistele mõistlikus koguses alkoholi keelaks, ent kahjuks liialdavad väga paljud eestlased selle meelemürgiga ja see juba ei ole normaalne. Aga tehku igaüks mida soovib, kuni ta sellega teisi ei kahjusta, olen lihtsalt rõõmus, et ise sellest faasist välja kasvasin.

Olen õppinud oma aega paremini planeerima ja seega ka rohkem jõudma. 

Tean mida olen väärt ja milliseid inimesi enda elus hoida ei tasu.

Üks suuremaid muutusi on muidugi see, et kahe aasta eest olin lihtsalt üks... tegelane, kes käis tööl ja mässas oma koeraga ja tegi mingeid tavalisi toimetusi, aga nüüd olen ema. See on väga vinge ja kui ma ükskord välja puhkan, siis läheb veel vingemaks! Alati kellegagi koos olemine, kellegi vajadustega arvestamine, kellegi nii tingimusteta armastamine, samas ka muretsemine, mõtlemine ja ülemõtlemine - see kõik käib selle juurde ja seda enne päriselt ette ei kujutagi, kui lõpuks see aeg käes on.

 2014 ja 2017

Lemmikfilmidest naljakate asjadeni (25-26/30)

Nüüd on aeg paljastada oma lemmikfilmid, mille vaatamisest ei väsi. Mulle on väga paljud filmid positiivselt meelde jäänud, nii et neid meeleldi uuesti vaataksin. Eriti lahedad on sellised filmid, kuhu on nii palju pisikesi detaile sisse topitud, et isegi mitmendal vaatamisel midagi uut leiab. Minu lemmikžanrid on komöödia ja draama. Varsti ilmselt olen sunnitud ka uusimate lastefilmidega kursis olema. Mu õde tegi mulle ikka Frozeni nalju ja siis imestas, et kuiiiidas ma seda näinud pole. Eks vaatasin siis ära. Mitu korda... :) Ahjaa, muusikalifilmid on erilised lemmikud. 

1. Muusikalifilmid:

Mamma Mia - aegumatu! Ma armastan ABBA muusikat ja see film tekitab kuidagi nii sooja ja mõnusa tunde. Täielik heatujufilm!

Ooperifantoom - nii hea muusika! Kahjuks pole teatris seda näinud, aga tahaks küll. 

2. Draamad:

Tuulest viidud - see raamat on üks mu lemmikuist ja ka filmi olen korduvalt vaadanud.

Life as we know it, Marley & Me - need on sellised komöödia ja draama segud

3. Komöödiad:

Pruutneitsid, Mängime võmme, Kuum tagaajamine - vahvad, toredad filmid, millega väga kaasa ei pea mõtlema, vaid saab lihtsalt vaadata ja naerda. 

Ma rohkem praegu neid linke siia ei lisa, aga lahedaid ja meeldejäävaid filme, mida kindlasti veel vaataksin, on veel palju. 

26. ülesanne: Imelikud/naljakad asjad, mida teen üksinda olles.

Keeruline küsimus, sest ma ei ole praktiliselt kunagi üksi. Aga noh, eks neid tavalisi asju teen muidugi poja ja koera ees ka ehk siis tantsin tobedalt, üürgan laulda, räägin mingit veidrat ninnunännu juttu (pojale siis, mitte päris omaette). Tahaks siia muidugi veel midagi toredat kirja panna ajast, mil ma sageli ka päris üksi olin, aga no mis sa teed, kui mälu asemel on tühimik. Ma väga loodan, et kui kunagi oma unevõla tasutud saan, siis kolib ka mälu koju tagasi :)

Lapsepõlvemälestustest parima sõbrani (21-24/30)

Motivatsioon pani vahepeal kuhugi plehku, aga rühin ikka vapralt edasi.

21. ülesanne on kirjutada ühest toredast lapsepõlve mälestusest. Mälu pole mul just tugevaim ja praegu on sellega veel eriti kehvasti. Isegi nii lihtsa asja peale pidin tõsiselt mõtlema, et mida ikkagi siinkohal kirja võiks panna. Paljud ägedad lapsepõlveseiklused on mu mälus üksikute piltidena ja seega ei oska neist ka kirjutada. 

Siiski valisin ikka sellise mälestuse, mis koosneb paljudest mälupiltidest. Minu meelest on nii lahe, kui lapsed saavad kogeda maaelu. Seega veab väga neil lastel, kellel on veel maa-vanavanemad. Minu vanavanemad on kõik Tallinnas elanud, aga oma esimestel eluaastatel sain ise maal elada. Küll ei õppinud ma traktorit juhtima ega atra vedama, kuid sellegipoolest on mul sellest ajast nii helged mälestusejupid. Ma usun, et ema jaoks oli see üks raskeim aeg - kolme väikese lapsega maa-majapidamist hallata, aga meie kui laste jaoks, oli see igatahes nii äge. Seal olid hästi toredad naabrionud, kellel me ikka külas käisime, sest neil olid lausa lehmad ja puha. Seal olid suured põllud ja heinapallid, kuhu sai sisse pugeda. Seal olid maitsvad põldmarjad. Seal oli nii palju fantaasiat! Mu õde ja vend mõtlesid kõikvõimalikele asjadele juurde nii põhjalikud ja fantaasiarikkad lood, et mingeid mänguasju polnud vajagi. Kivitrollid ja kivivalvur, küünionu, iga-mäng-korraga planeet, kolm ploomi - seal oli kõike. Mina olin nii pisike, et mängisin lihtsalt kaasa, kui mind mängu võeti - vahel ei võetud just seetõttu, et ma olevat liiga väike. No mis ajast kolme-nelja-aastane liiga väike on, et tõsistes mängudes osaleda?? :D Igatahes on mul hea meel, et ma natukenegi seda maaelu olen maitsta saanud ja ikka tean, et lehm on karvane, mitte ainult must-valge nahaga kaetud (Perekoolist lugesin sellist arvamust :D). 

22. ülesanne on kirjutada oma elust 5 aasta pärast. Mu sõbranna just rääkis, kuidas nad mehega viisaastakuplaanid tegid ja mehe oma nii vähe-ambitsioonikas oli. No igatahes ei oska ka mina hetkel ette kujutada oma elu viie aasta pärast või mis mul selleks ajaks tehtud võiks olla. Naaseme selle küsimuse juurde ühe aasta pärast, äkki siis on pilt selgem.

23. küsimus on: Mis on sinu suurim hirm?

Ka see vastus jääb üsna lühikeseks. Minu suurim hirm on sõda. Ma püüan sellele mõttele mitte eriti tihti pidama jääda, kuna kui ma hakkan mõtlema sellele, kui pekkis meie maailm on ja millised ohud meid väga lähedalt varitsevad, siis ma hakkan endale hirmunult pommivarjendit ehitama ja ei suuda enam igapäeva nautida. Ma arvan, et päris õnnemullis ei pea elama, aga hulluks ei tasu ka end mõelda. 

24. Tahtsin kolmega seekord piirduda, aga et natuke positiivsemate toonidega lõpetada, siis kirjutan oma parimast sõbrast. Parimaid inimsõpru on mul õnneks mitu, nii et võrdsuse huvides kirjeldan oma parimat sõpra ja pikaajalist korterikaaslast - oma koera. Ma sain ta 13-aastasena. Ma ei tea, miks mu isa oli sellise hullusega nõus, et puberteedieas lapsele koera lubas võtta, aga nii see õnneks läks. Ja tema õnneks ei olnud ma tüüpiline laps, kes koera eest hoolitsemise kohe vanemate kanda jätaks. Jalutamist jms pidi ikka vahel meelde ka tuletama, aga üldiselt jäi koer kohe minu kasvatada ja tegeleda. Hakkasime koertekoolis käima ja tutvusime koos koeramaailmaga. Eks sai õpetuses vigu ka tehtud, nii et tal on siiamaani mõned kiiksud küljes, aga üldiselt on meil koos väga lahe olnud. Oleme tegelenud erinevate aladega - agility, kuulekus. Käinud nendel aladel ka võistlemas ja lisaks mitteametlikel näitustel, orienteerumisvõistlustel, trikivõistlustel ja nii edasi. Minu meelest on koer lapsele väga heaks kaaslaseks, kuna esiteks on ta väga truu sõber ja vaikne kuulaja ning veel õpetab ta kellegi eest hoolitsema, vastutama. Minu pojale meeldib ta ka väga - praegu ei oska poiss küll muud teha, kui teda ettevaatlikult katsumas käia ja vahepeal talle midagi "pakkuda" - täna pakkus näiteks mingit paberitükki. Koer ei tahtnud :D. Varsti aga saavad nad juba koos õues joosta (kuigi mu koer väga ei viitsi lastega mängida, vaid läheb pigem eemale, aga vahel ikka natuke mängib ka). Vot selline vahva 11-aastane isepäine ja ülienergiline koerake mul ongi.