pühapäev, 26. veebruar 2017

9

Ja ongi käes aeg, kui minu maailmanaba on siin viibinud sama kaua kui ta kõhus küpses. Naljakas, sest ootusaeg kestis ju terve igaviku, aga viimased 9 kuud on läinud nagu silmapilk, kuigi palju väiksem osa sellest on otseses mõttes maha magatud, mistõttu peaks ju aega justkui rohkem olema. 

Mul on nii hea meel, et mulle sattus just tema, sest lahedamat põnni ma endale ette ei kujutaks. Nüüdseks on tal välja kujunenud oma iseloom, mille kirjeldamiseks sobivad sõnad - rahulik (vahel veidi laisk ka :)), rõõmus, vigurdaja, natuke paharet, vapper (tühja-tähja pärast ei virise), sihikindel, edev, julge, kindlameelne. Meil saab nii palju nalja - muidugi on vahel ka hetki, mil on kumbki või mõlemad väsinud ja tujust ära, aga enamjaolt on ikka lahe. Talle meeldib näiteks peitust mängida, nii et tõmbab endale rätiku või mingi riideeseme näo ette ja siis tõmbab selle hoogsalt eest ära, kui ma "kuku" ütlen. Ja siis oleme mõlemad väga üllatunud ja rõõmsad, et laps ning emme teineteist jälle leidnud on. :)

Kui palju võib üks pisikene inimene suurt inimest muuta, teavad vaid need, kes seda ise kogenud on. Prioriteedid, suurimad rõõmud, hirmud, huvid ja nägemused erinevatest asjadest seatakse täiesti ümber, kui pisike süda suurde südamesse end sisse seab. Nii et kes väidab, et inimesed ei ole võimelised muutuma, siis on ikka küll. Muutuma, arenema, kasvama - nimetagem seda kuidas tahes. 

Aga praegu ei ole põhiline see, milline olen mina 296-kuuselt (appi! :D), vaid milline on põnn 9-kuuselt. Ta on aktiivne, asjalik ja uudishimulik. Kasvatas mõne päeva eest välja oma kauaoodatud ja kiusava kolmanda hamba. Päeval magab üsna kenasti, öösel teeb vigureid. Minu hoole ja armastusega valmistatud toidud lükkab vastikust väljendava näoga suust välja või pöörab pea lihtsalt ära, kuid poest soetatud toite sööb küllaltki hea meelega. Lemmiktegevuseks on diivani peal aknast välja vaatamine. Seda võib ta teha pikalt, ise naeratab ja seletab, mida ta näeb - noh, omas keeles. Kõige vahvamad on vist mööduvad autod või siis talle meeldib lihtsalt, kuidas ma neid heliefektidega kommenteerin. 

Nüüd siis aga järgmiste oskuste ja avastusteni - on huvitavad ajad, kuna peaaegu iga päev toob midagi uut! :)

Piltidel saab näha, kuidas mina Eesti sünnipäeval vapralt lumetuisku trotsisin, samal ajal kui põnnu vankris õndsat und magas.
Teisel pildil isamaaline porgandikook... põnni 9. minisünnaks (see oli siis 25ndal)
Ja mõni pilt põnnist endast ka.



























Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar