Üks ühene Vembu-Tembumaal

Ilusal reedel võtsime ette külastuse Vembu-Tembumaale.

Kas üheaastasele jagub Vembukal tegevusi? Kindlasti!

Kas üheaastasele saaks pakkuda sama palju häid elamusi ka soodsamalt? Tõenäoliselt.

Pean silmas seda, et vähemalt minu põnn vaimustub praegu kõigest ja Vembukalgi veetis suure osa ajast liivakastis mängides ja niisama muru või kive uurides, mille jaoks ei pea just kindlasti kogupereparki minema. Enamik atraktsioone on suurematele mõeldud (autodroom, kardid jne) ja need jäid meil ka külastamata. Tegevust jätkus siiski aga neljaks tunniks ja oleks jätkunud kauemakski, kui uneaeg peale poleks tikkunud.

Vembukas on iseenesest hästi armas koht. Ma ei tea, kas see teiste jaoks ka niiii armas on, kuna minu jaoks lisab sellele sentimentaalse ja idüllilise väärtuse fakt, et olen seal aastate eest kaks suve töötanud. Seal oli palju uuendusi (näiteks Ema ja Lapse majake ja erinevad lõbustused) ja tunnegi ei olnud enam sama mis vanasti, kuid siiski jäävad mulle alatiseks meelde need täiuslikud rahulikud hommikused hetked enne pargi avamist. 

Huvitaval kombel mind isegi ei kiskunud nii väga "suurte lõbustustele," sest põnni avastamisrõõm lahutas mu meelt täiesti piisavalt. Alustasime oma päeva loomade ülevaatamisega. Loomad on põnni suured lemmikud ja poni, lammast, kanasid ning küülikuid vaatas ta siira huviga. Mudilastele sobivad lõbustused, nagu hobuste karussell, väike rongike ja batuudid teda nii väga ei köitnudki. Küll aga meeldis talle kõikuva lennukiga sõitmine, jalgrattabagi, liivas mängimine ja kõige kõige lemmikuks osutusid veeloomale kohaselt basseinid.

Basseinides on jahe vesi, seega väga pikalt seal sulistada ei julgenud, kuid kaks korda sai põnn märjaks kastetud. Teisel korral ta lausa hõikas jälle basseine nähes suurest rõõmust ja oli terve aja kõrvuni naeratusega. Basseini kõrval kohatud ahvipoisid (maskotid) Vembu ja Tembu tekitasid aga suurt hämmeldust, sest põnn ei suutnud ära imestada, mis veidrate loomadega tegemist on.

Kui suveplaanidesse mahub ja jälle ilusat ilma jagatakse, siis käime ehk korra isegi seal veel. Nii palju toredaid põnni lemmikuid - loomad, vesi, liiv, mänguasjad - on ikkagi ühes kohas koos ja eks endal on ka seal väga vahva :) 

Liivakast (see punane) läheb alati peale

Autod tuli ära proovida

Mhh.. Rong on väiksemaks jäänud. Ma ei mäletanud, et oma koibade sinna mahutamine nii raske oleks olnud?! :D

Väike maletaja suurte nuppudega

Ära mängitud nägudega lõpupilt :)

Kilomeetrine kokkuvõte järgmistest suvetegevustest

Aeg on lipanud sinnamaale, et pool suve on juba seljataga ja paraku ei tea, kas see eesootav pool on suvi või pigem nagu üsna okei temperatuuriga sügis, nagu siin enamik päevi juba olnud on. On juuli keskpaik ja ühtegi hullu leitsakut pole veel olnudki, no mis see siis olgu? 

Aga tegelikult võib siiski rahul olla ka nende päevadega, mil ei saja padukat ega puhu tormituul, sest õues saab sel juhul ikka palju olla - lihtsalt lühikeste riiete asemel on neid natukene rohkem seljas. Enamasti käime me mitu korda päevas õues, sest seal on põnnil lihtsalt palju põnevam kõike uudistada. Või siis läheme lõuna paiku õue ja laekume tuppa alles magamaminekuajaks, sellal kui tubased tegevused muudkui kuhjuvad. Las siis kuhjuvad, sest suvi ongi lõbutsemiseks ja kui põnn hakkab iga kord mütsi nähes õue küsima, siis ei taha teda sugugi toas hoida. :) Noh, lisaks on toas tema lemmiktegevusteks igasuguste väikeste pahanduste tegemine. Näiteks, kui tundub, nagu keegi juba hommikul vara siin mööbeldaks või kastitäie klotse põrandale valaks või taoks justkui kulbiga vastu metallist lauajalgu, siis... just see toimubki, kuni ma jälle selle käratekitaja muule tegevusele saan suunatud (ja ikka kiiresti suunan, mitte ei lase tal rahus naabreid terroriseerida.) Talveperioodiks pean ohtralt hästi lõbusaid tubaseid tegevusi plaanima, kui ma just siis ka pool päeva õues ei taha olla. Värske õhk on muidugi igal ajal hea, aga noh, külm hakkab ju, kui sama palju õues olla kui suvisel aal. 

Viimase kuu sisse on mahtunud mõni tore suvine sündmus ja hulgaliselt vihma ja tormi, mis me tegemistele pidureid on tahtnud tõmmata. Lisaks on ka paar Väga Tähtsat Sündmust toimunud. Esiteks sai põnn jalad alla. Kuigi keskmisest veidi hiljem, nimelt 1a1k (ma täpselt ei ole uurinud, kuna vajadust veel ei tekkinud, kuid siit-sealt jäi silma, et normaalseks käimahakkamise ajaks loetakse kuni pooleteise aastani, kuid umbes 1a 3-4k võiks igaks juhuks arstiga konsulteerida, et äkki on harjutusi ja tegevusi, mis lapsele abiks oleks), siis oli ikkagi nii uskumatu näha, et minu pisike põnn päriselt ka püstiselt samme teeb. Hetkel ta liigub veel põhiliselt käpukil, kuid ta harjutab samme, ronimist ja igasuguseid uusi akrobaatilisi trikke väga palju. Väga vinge on näha, kui kiirelt ja äkiliselt arengud toimuvad. 

Teiseks tähtsaks sündmuseks oli meil esimest korda öö eraldi veeta. Natuke ma küll muretsesin, kuid siiski arvasin, et see öö läheb üsna hästi, kuna põnn on selline rõõmus, rahulik ja mitte-võõrastaja ning ööseks läks ta oma lemmikinimese juurde (noh, pärast mind lemmik ikka, eksole). Läks aga hoopis väga hästi - oli ilusasti magama jäänud, öösel vaid kaks korda ärganud ja üleüldse igati pai poiss olnud. Mina seevastu oma ööga nii rahule ei jäänud, kuna ööbisin sõbranna juures ning võõras kohas on niigi keeruline magada, veel enam, kui üks pisikene kassipoeg igast tekipraost sisse ronib ja varbaid närima hakkab või siis niisama kuskil ringi trallib. Öösel ta siiski enamjaolt magas mu juures keras, kuid ma ärkasin sellegipoolest mitu korda. Paaril korral, kui põnn lühiajaliselt kellelegi hoida on jäänud, on ta samuti olnud musterlaps, mille üle on mul ilmatumalt hea meel, kuna nii võetakse teda teinekordki hea meelega vastu. 

Veel on põnn õppinud väga selgelt väljendama, kui ta millegagi rahul ei ole. Näeb see välja nii, et ta teeb pahast häält ja vihast nägu. Näiteks ukerdab kuskilt äärest üles ja on siis väga pahane, et keegi teda sekundipealt sealt alla ei aita. Selle asemel, et ise jalad ees rahulikult alla tulla, mida ta ka kenasti teha oskab. Ka rõõmu ei hoia põnn vaid enda teada. Kui ta näeb oma sõpru või ükskõik mida, mis talle elevust valmistab, siis näitab ta näpuga või vehib kätega ja kilkab suure vaimustusega. 

Tema verbaalne väljendusoskus on ka täiendust saanud, seda nii mitme uue sõna kui häälitsuste näol. Näiteks teeb ta pardi/dinosauruse/krokodilli häält (millegipärast teevad nad sama häält), autode/niidukite häält ja koera häält - kuna meil endal ka koer on, siis olen juba ammuilma õpetanud, et see on kutsu, aga selle asemel, et seda järgi öelda, kuulas põnn koerte haukumist ja hakkas ikkagi koerte kohta "auauau" ütlema. :) 

Eraldi väärib märkimist meie rannaskäik. Kui üks ilus ilm vahele sattus, siis ei olnud muud valikut, kui rattad ranna poole pöörata. Eelmisel suvel me randa ei jõudnudki ja sel aastal käisime küll Soomes rannas ka, aga istusime seal rohkem varjus ja pidasime piknikut. Nii et suundusime oma lemmikranda Laulasmaal. Põnn istus algul ilusti rätiku juures ja kühveldas liiva. Siis läksime aga jalgupidi merd katsuma ja sellest hetkest peale oli liiv unustatud ja iga kord, kui ma põnni rätiku juurde tagasi tõin, oli ta paar hetke hiljem jälle laineid katsumas. Merevesi oli tegelikult üsna ujutav, kuid kuna ma vahepeal vist väga vanaks olen jäänud (oli ju vahepeal isegi sünnipäev), siis ma ujuma ikka ei läinud. Aga see, et põnnile vesi meeldib, on muidugi väga lahe. Olin ju ise ka see kala, keda kuidagi veest välja ei saanud, oli see siis soe või külm. Lisaks niisama plätserdamisele ja kilkamisele oli järsku põnni käes ka tema müts. Käsi koos mütsiga aga omakorda vee all. Ehk siis mere ääres peaks vist paeltega mütsi kasutama :D 

Veel oleme käinud järve ääres, kus põnn jahedast veest hoolimata ikka vees tahtis möllata, mitmeid mänguväljakuid avastamas, stiilipeol ja niisama siin-seal lustimas. :)

Minu sünnipäevapiknikul ägedas Pirgus - seal on järv, seiklusrada, välitreeningvahendid, disc-golfi rada, kiiged, piknikulauad jne

Väike treening 12kg koormusega :D

Esimesed katsetused õues :)

Põnn suve nautimas

Esimene korralik rannaskäik

Pidin põnnile uue mütsi pähe panema, kuna pildilolev müts käis kellegi kaasabil lainetes ujumas

Muinasjututeemalisel sünnipäeval Väike Ja Kuri, Aga Tegelikult Sõbralik Ja Hästi Armas Hunt :)

Punamütsike ja Hunt

 

Meie senised suveseiklused

Kuigi kaubanduses hakatakse juba suvekaupu alla hindama, vihjates justkui, et suvi hakkab selleks korraks lõppema, ning ka ööd hakkavad jälle pikemaks ja pimedamaks minema, siis mina vaatan kalendrisse ja ütlen, et on suve algus. Ja selline tegus teine. 

Eelmisel aastal oli põnn samal ajal alles ligi kuuvanune ja kogu suvi lihtsalt libises mööda. Ei käinud me kordagi rannas, muudele suveseiklustele ka väga ei jõudnud, isegi õues olime üsna vähe, kuna mul oli mugavam ja lihtsam rohkem toas olla. Lisaks oli beebi ööuneaeg juba kell 19 ja mingeid õhtuseid grillimisi ja muid tegevusi oli seetõttu raske planeerida. Aga ma ei kurtnud, sest see tuleneski kõik minu mugavusest - kui palju nii pisikese beebikesega ringi seigelda, toimetada, askeldada, sõltub nii beebist kui ka emast - õiget ja vale varianti ju ei ole. 

Seda vingem on aga käesolev suvi, kui minu põnn on juba uudishimulik ja asjalik äsja aastaseks saanud noorhärra, kellele meeldib väga õues olla ja maailma avastada. Nüüd on ringi seiklemine nii mulle kui talle põnevam kui toas olemine, kuigi pärast kiireid ja teguderohkeid päevi on rutiinne kodune päev vägagi tervitatav. Vahepeal peab ju puhkama ka. 

Viimase kuu sisse on jäänud esimene loomaaiakülastus, suviste maitsete, nagu mustikad ja tomatid (mitte küll kohalikud) proovimine, mängulisel perepäeval lõbutsemine(sealt saadud heeliumiõhupall on veel kolm nädalat hiljemgi vapralt laes), beebikooli lõpetamine, haiglaskäik (kõik on hästi :)), suur laadamelu, maibeebide kokkutulek, esimene jalgrattasõit (rattatoolis siiski - ja väga meeldis), liivakastirõõmude avastamine, esimene suure laevaga sõitmine ja väljamaakülastus Helsingi loomaaeda, esimene rannaskäik ja varvaste merre kastmine. Lisaks veel sõpradel külaskäimised ja rohkelt-rohkelt õues olemist. 

Õueskäimine on igapäevane ilmast olenemata, kuid ilusamatel ilmadel venib see õuesolek veel eriti pikaks, kuna põnn on õues nii rahul. Toas on ta ikka paras tulesäde, nagu titad ikka - käib ja kisub mida vähegi saab, ajab kõik mänguasjad laiali, ajab kõik muu laiali jne. Õues on ta aga väga rahulik sell. Ta võib tükk aega istuda ühe koha peal, rehaga natuke riisuda ja rohuliblesid uudistada. Kui sellest ära tüdineb, siis liigume edasi liivakasti juurde, kus jälle jupp aega sisustatud saab. Ka vankrisistumist kannatab ta üsna pikalt, enne kui ära tüdineb - peaasi, et midagi põnevat, nagu autod või pardid, vaateväljas oleks. 

Mööda sai saadetud ka Jaanipäev, mis oli väga rahulik ja armas. Saime süüa, akordioniviiside saatel tantsu lüüa, lõket teha ja ilusasti kell 22 juba kodus olla. Täitsa mõnus oli hoopis oma sooja pessa pugeda, sel ajal, kui enamik eestlasi alles lõkkeid süütas ja hiliste öötundide või varajaste hommikutundideni ringi möllas. Meie ärkasime aga järgmisel päeval varakult ja hea tujuga nagu ikka :) 

Kõik, mida me seni teinud oleme, on olnud väga lahe. Soomeskäik oli lahe, kuigi natuke raske ka, sest põnn ei suutnud suurest põnevusest magama jääda ja lõpuks oli üleväsinud. Mere ääres ja liivakastis liivaga möllamine on lahe jne. Suvi ongi ikka vaieldamatult mu lemmikaeg. Vaid sääskede hordid ja muud putukad üritavad vahel rõõmu rikkuda, aga see ei õnnestu teil ikkagi! Palju vahvaid tegevusi ootab ka veel ees - tahaks minna mõnele mängumaale, nagu Vembu-Tembumaa, siis tahaks uuesti loomaaeda minna ja lasteloomaaias, kus ma kunagi käinud pole, loomakesi katsuda, kindlasti võiks veel randa minna, hiljem juba ka marjule ja nii edasi. Kuna olen ilusa ilmaga alati mingi plaani kiirelt käiku lasknud ja oleme juba ühtteist teha jõudnud, siis ei tunne ma üldse, et head ilma või suve kuidagi raisku oleks lasknud. Vahepealsed vihmapäevad on aga hingetõmbeaeg, et ilusa ilmaga uue hooga jälle edasi seigelda! 

Jaaniussike ja üks lemmikasjadest - reha. Põnn otsis aina mullaseid kohti riisumiseks.

Jaanipäeval töö ei seisa. Kaevur on pealaest jalatallani mullane. Töömehe elu. 

Värskelt niidetud muru lausa kutsub püherdama. 

Lava on minu päralt!

Minu väike superkangelane!

Üks laps või mitu last?

Ma olen alati arvanud, et minu peres saab olema mitu last. Kaks tundus mulle meelepärase arvuna, kuid nüüd, kui üks juba käes on, arvan, et ideaalis sooviksin isegi kolme.

Käesolevas ajahetkes mulle küll väga meeldib, et saan täielikult pühenduda oma ühele põnnile. Oleme kahekesi (pluss neljajalgne) selline väike pereke, us against the world ja kõik jutud. Ka meie väikesed hetked on nii erilised - näiteks andsin poisile mustikaid proovida, mugisime neid tükk aega ja minul läks samal ajal mõte lendu, et kui meile jälle ilusat ilma jagatakse, kui vahva oleks siis teha väike piknik - kutsume veel kedagi kaasa või ka kahekesi - kuigi meil väga pikad dialoogid veel ei ole (kõige populaarsem vestlusteema on autod, täpsemalt siis "auto! auto! auto!"), siis on temaga ikkagi fun igal pool käia, kuna aru saab ta juba nii paljust. Ja kui muidu piknikus midagi nii põnevat ei ole, siis tema jaoks on see kõik ju täiesti uus ja huvitav, mis teeb selle ka minu jaoks põnevaks.

Juba praegu lähevad tal aga silmad särama teisi lapsi nähes - eelkõige just veidi vanemaid, omavanused nii väga veel ei huvita. Välja arvatud see kena kutt peeglis. Teda läheb ta igal võimalusel lähemalt vaatama ja veidi ka musitama. Ees terendabki ilmselt aeg, mil vana emps enam nii lahe mängukaaslane kui teised lapsed pole. See on täiesti mõistetav, kuna mina kahjuks ei oska enam mängude maailma lapseliku innuga minna. Mulle meeldis lapsena väga mängida - erinevad maailmad, tegelased, nukud, loomad jne. Ma mäletan seda tunnet, aga enam ma nii ehedalt lihtsalt ei oska... ega ka viitsi tundide viisi mingeid tegelasi mängida. Loomulikult annan endast siiski parima, et mu põnn saaks tähtsad mängud mängitud, kuid päris sama kui teise lapsega mängimine see ikka ju ei ole.

Kuna mul on õdesid-vendi "terve ports," siis ei oska isegi ette kujutada elu ainukese lapsena. Õed-vennad mängivad, tülitsevad, lepivad ja lõppude lõpuks on ja jäävad alati üksteise jaoks alles, olgu see siis õnn või karistus, aga enamasti ikkagi õnn, eksole :) Ja lisaks sellele, kui vahva on lastel koos kasvada, siis kuna ma nüüd tean, kui imeline on tunda oma lapse kasvamist kõhus ja edasi juba näha teda beebist aina suuremaks sirgumas, siis tahaksin igatahes seda võrratut kogemust veel kogeda. Pöidlad pihku, et tulevik seda kunagi ka toob.

Praegu on mul siis sellised lapsed, see karvasem on küll juba vanamees tegelikult :P

365 imelist päeva

Aasta möödub kui silmapilk. Aasta möödub kui igavik. Möödunud on kõige kiirem ja erilisem aastajagu päevi. Mis suudaks ületada lapsevanemaks saamist? Minu meelest mitte miski. Iga inimese elus on muidugi teisigi ääretult tähtsaid sündmusi, kuid omavahel neid võrrelda vist küll ei saa. Teisalt on aga väga keeruline ette kujutada, et põnn pole mu elus juba igavesti olnud. Seega on see aasta olnud üheaegselt nii kiire ja nii pikk.  

Vaadata beebi kasvamist väikeseks inimeseks, kes avastab maailmas kõike esmakordselt, on nii eriline ja värskendav. Paneb ka ennast väikeseid asju hindama ja imelisi hetki märkama. Ja lahedamat põnni on raske tahta - meil saab nii palju nalja ja naeru - ta on nii kaval ja leidlik, et suudab mind pidevalt millegi uue ja lõbusaga üllatada. Oma rõõmsat tuju jagab ta ka teistega - füsioterapeuti sõnul on ta üks naerusuiseim laps, kes tema juures võimlemas on käinud. Ka perearst on korduvalt kiitnud, kui vahva poiss ta on. Viimati küsis arst, kas vanavanemad elavad lähedal ja on neil võimalik põnniga sageli koos aega veeta, kuna sellist last on ju ometigi lust hoida. :) Õieti oli ainuke kord, kui arst põnnilt kohe tervituseks naeratust ei saanud siis, kui põnni kimbutas kolmepäevapalavik. Ja ka sel korral sai ta visiidi jooksul naeratuse välja meelitatud. See on lahe! Naer ja rõõm on nakkavad ja levivad teistelegi inimestele. Loodetavasti suudan alati põnnile pakkuda seda, mida tema mulle pakub - nalja, üllatusi, ilusaid hetki. Naerab ta mu üle küll, aga ikka heas mõttes. :) 

On olnud ka raskemaid hetki, kuid siis, kui oleme väsinud, tujust ära või kurvad, siis oleme ühtlasi ka teineteise kaljud, millele toetudes edasi liigume. Ei ole mõtet salata, et tuleb ette ka selliseid päevi, mil pisikese poisi lemmiktoiduks on emme närvid. Kuid siis, kui ta on jauramise lõpetanud ning magab kukupailt õndsat und, siis emme süda sulab ja muudkui ootab, et põnn ärkaks ja saaks juba uusi asju ette võtta. 

Olen seda varemgi mõelnud, et asjad, millest varem pigem kõrvale hoidsin, sest need mulle midagi ei pakkunud - nagu näiteks sõprade või pereliikmetega mänguväljakutel või lasteüritustel kaasas käimine, on äkitselt väga vahvaks muutunud. Nimelt see teeb hingele nii suure pai, kui saan näha, kuidas oma põnnil silmad suurest rõõmust särama löövad ja naeratus näole tekib. :) 

Vahepeal tungib hinge ka väike nukker heldimus, kui meenub taas mingi hetk sellest erilisest beebieast. Nii lühike ja lähedane aeg. Magamata ööd ja jahtunud kohvi - need ka, jah, kuid õnneks valib selektiivne mälu meelde jätmiseks just need erilisemad hetked ja tunded. Liigselt aga nukrutsema ei pea, kuna iga algav periood on uus ja äge. Näiteks praegu on kogu maailma meie ees valla - põnn uudistab, avastab, õpib maailma kohta iga päevaga midagi uut. Temaga on juba mugav ringi rännata, kuna ta on meeldiv ja rõõmus kaaslane. 

Aitäh põnn, et oled mulle nii palju õpetanud. Annan endast parima, et vastata samaga ja et ka teine eluaasta saaks olema õpetlik ja imeline. Loodetavasti püsib su rõõmus meel vankumatuna ja meid ootavad ees veel igasugused toredad ja põnevad seiklused! :) 

Photobomb at its finest

Maailm on imeline

Sünnipäevapidu: tehtud!

Põnni esimese sünnipäeva otsustasin pidada perekondliku aiapeona. Andsin aegsasti ilusa ilma tellimuse sisse ja hakkasin ettevalmistusi tegema. Et õhtuti oma näppudele tööd anda, siis valmistasin ka mõned kaunistused - läbivateks värvideks said münt ja tumesinine ja seda silmas pidades õmblesin lipuketid, kaunistasin joogitopsid ja mälestusteraamatu ja otsisin ka muud asjad sobivates toonides. Väga vahva on nikerdada ja asju valida, kuid mitte liiga tihti, seega mu enda sünnipäeval, mis on järgmisel kuul, võtan ilmselt veel rahulikumalt. 

Mida lähemale pidupäev jõudis, seda kehvemaks ilmateade muutus. Lõpuks läks asi juba nii jaburaks, et hommikuks lubas vihmavaba ilma ja sadu alates kella kahest, mis oli ühtlasi loomulikult peo algusaeg. Kuna kutsusime kõik lähedased (osa oli tegelikult puudugi) korraga ja neid sai päris paras hulk, siis tuppa poleks lihtsalt mahtunud. Seega olin endiselt lootuses, et ilmateade puusse paneb ja meie pidu ei saboteeri. 

Kuna mulle meeldib asju ise teha, siis snäkid ja tordi valmistasin ise. Salati ja kringli osas sain abi teistelt. Peole eelnev aeg mööduski hakkides, küpsetades, kaunistades. 

Ilmataat õnneks käru ei keeranud ja saatiski meile teele sajuta ja lubatust soojema ilma. Palav just ei olnud, aga täiesti kena ja sobiv ilm õues olemiseks. Lastel oli väga äge, nende snäkilaualt oli millegipärast kadunud vaid viineripirukad ja mõned puuviljad ja dipiga köögiviljad ning leivakorvikesed olid üsna puutumata, aga kogemustega laste pidude korraldajad oskasid öelda, et kui valikus on viineripirukad, siis muu söömiseks aega ei jäägi. Ilm oli ilus, kõik sujus hästi, süüa oli suure varuga. Mina aga sahkerdasin ikka kogu aeg ringi ja kellegagi väga suhelda ei jõudnudki. Peakorraldaja saatus paraku selline vist ongi. Kõigil paistis aga tore olevat, põnn sai oma kallitelt nii toredaid kingitusi ja oli õhtuks nii väsinud, et magama jäi väga kiiresti. 

Mõned pildid ka jutule juurde: 

Päevakangelasega, kes huviga lustivaid lapsi uuris

Peotelk, mis nii väga kasutust ei leidnudki, kuna ilm oli piisavalt ilus väljas olemiseks

Mälestusteraamat, kuhu külalised põnnile häid soove ja ettepanekuid kirjutasid

Tellisin Zoombookist esimese aasta ülevaatliku fotoraamatu. Väga lahe oli seda kokku panna - kõik detailid saab ise valida - kaaned, lehtede taustad, piltide paigutus, tekstid, raamid jne jne. Kõik kiitsid, kui tore see tuli :)

Küünla puhumine: põnn ise ei oska, seega tuul puhus ise leegi ära

Palju inimesi ja tähelepanu tegid lapse natuke häbelikuks, aga mängides läks tuju heaks

Põnn oma aardekuhjas

Ok, jätame selle kevade siis vahele

Ma olen muidu suur kevadefänn. Teiste aastaaegade fänn ka, kui nad ilusasti õigel ajal tulevad ja lähevad. Kevadine sirelilõhn, suvine päikeselaks, sügisene värvidemöll ja talvine lumine kargus - kõik on mõnus! 

Aga kevad on alati kuidagi helge, optimistlik ja teotahet toov. Selleks ajaks, kui kevad saabuma hakkab, on juba külmast ja pimedast ajast tüdimus peal ja kevad on otseses mõttes sõõm värsket õhku. Esimesed soojad kiired, tärkavad õied, arglikud pungad - need teevad lihtsalt tuju kuidagi eriliselt heaks, minu meelest lausa rohkem kui ühegi teise aastaaja tulek. 

Sel aastal on lood muidugi veidi teised. Ei lasta neist õitest rõõmu tunda, kui tuul vihiseb nii kõvasti, et kohustuslikud väljaskäigud tuleb teha pilku maas hoides. Pungadki jäävad tiheda rahesaju sees märkamata. Jõudu, rõõmu ja d-vitamiini andvast päikesest võib vaid und näha. Loodan, et tegemist on siiski vaid ühe sellise perioodiga ja et kliima pole veel nii lõplikult ära rikutud, et oma pojale saaksin rääkida ulmelisena tunduvaid lugusid soojadest suvedest ja valgetest jõuludest.

Iiiigatahes on nüüd aga aeg juba sealmaal, et kevadet ma enam ei oota ja läheme siis kohe suvele üle, eksole.

Kevadet haaramas: väike jalutuskäik metsas ja sopas