Suveseiklused 4/4: Sõit-sõit Rakverre

Rakvere on mulle kuidagi eriti sümpaatne ja armas. Väga sageli ma sinna ei satu, kuid kaks korda aastas ikka. Ka põnni esimene hotellikülastus leidis aset eelmisel sügisel just Rakveres. Tookord olime mõlemad täiesti vaimustuses, kuna ka mina polnud ammu rutiinist välja saanud ja tunne oli, nagu oleksime tõelisel reisil. Aga viimati käisime seal kevadel sugulastel külas. Sättisime kavalalt oma külastuse aprilli lõppu, et õues kaunist kevadilma nautida. Kui üks kiire poeskäik välja arvata, olime me tegelikult aga terve aja toas, kuna sellel päeval juhtus see kevade kõige hullem lörtsisadu olema. Siis sai kohe otsustatud, et varsti peame jälle tagasi tulema.

Augusti keskel jõudis see aeg lõpuks kätte. Ladusime minibussi suuremaid ja väiksemaid sugulasi täis ja kahetunnine sõit Rakverre võis alata. Kuna aimasime, et pärast veekeskuses käiku ei tuleks väsinud ja pehmeks ligunenud lastega jalutamisest midagi välja, kuid tahtsime siiski veidi Rakvere ilu nautida, läksimegi hoopis alustuseks linnust vaatama. Alustuseks pidin oma 12-kilose kandamiga hiigelpikast trepist üles saama. Sattusime täpselt suure turistigrupi vahele, kuid millegipärast olin ma kogu sellest kambast ainuke, kes ähkis ja puhkis ja aegajalt lootusrikkalt tipu poole kiikas.

Kuna meil oli aega vaid pool tundi, enne kui veel üks sugulane meiega liitus, siis linnusesse sisse me seekord ei läinud. Küll aga nägime linnusemäel pulli. Ja hobust. Ja kitsi! Ja kassi ka veel pealekauba. Kitsed olid eriti vahvad, saime nendega seal mägistel radadel jalutada, nagu ühed õiged kitsekarjused muiste. Natuke olin ettevaatlik ka, kuna nad olid ikka päris pirakad ja suurte sarvedega, aga küllap nad ikka rahumeelsed on, kui nad sinna niimoodi vabalt jalutama on lastud.

Järgmisena ootas meid Aqva Spa. Meie kamp andis ühe õige testgrupi mõõdu välja küll – väikelaps, eelkooliealised, teismelised ja emad. Meie jaoks oli ühine riietusruum pigem ebamugav, kuna esiteks kippus see mul pidevalt meelest minema ja teiseks ei tahtnud põnn minuga sugugi kabiinis püsida, vaid hakkas nii kõrvalkabiini kui ka üldse välja roomama. Seega pidin riietuma ülehelikiirusel. Riietusruumis on ka mähkimislauad ja laste söögitoolid, kuhu on hea juuste kuivatamise või muude toimetuste ajaks laps istuma panna.

Põnn oli esmakordselt sellises suures veekeskuses. Varem oleme käinud rahulikes ja vaiksetes beebide ujumistundides. Seega kui ma ta sülle haarasin ja midagi pelgamata ägedasse voolu, lainete ja vihmasajuga basseini läksin, siis ehmus ta kõvast veemühinast ja pritsimisest nii ära, et oli edaspidi peaaegu kõige suhtes skeptiline (loe: kippus häälekalt protesteerima). See bassein oli aga meie eelkooliealiste lemmik ja nemad käisid seal üha uuesti ja uuesti lainetega võitlemas.

Minu põnnile meeldis aga kõige soojem ja madalam beebide bassein, kus ta lõpuks (noh, umbes siis, kui me juba pikalt ligunenud olime ja vaikselt äraminekuplaane hauduma hakkasime) nii julgeks läks, et pisikesest liumäestki alla lasi ja veepritsmetest end sugugi enam häirida ei lasknud. Veel käisime õuebasseinis, lastebasseinis ja piilusime saunamaailma. Saunamaailm on mõnus, vaikse muusikaga lõõgastumispaik, kuhu vaikuse tagamiseks alla 5-aastastega pole soovitatud minna, kuid kust me korra ikka läbi põikasime, et näha, mida toredat seal leidub. Oma põnniga käisin soolasaunas ja kontrast-jalavannis – viimast said siiski vaid minu jalad tunda, poiss sai seda sülest jälgida. Muidu oli seal veel terve hulk erinevaid saunu ja ka 11-kraadine basseinike, kuhu pärast kuuma sauna hea hüpata on. Mina nii vapper ei olnud, aga kaks meie noort kamraadi pugesid hetkeks sisse küll.

Mu õel oli raskusi pildistamisnurga leidmisega, et ükski üleliigne inimene pildile ei jääks, aga meie oma seltsilise lehvitav käsi sai ikka jäädvustatud. 

Kui meie lõõgastusime enamik ajast soojas basseinis, siis teismelised toimetasid kõige rohkem ringi. Nemad jõudsid vist peaaegu igale poole – liutorru, mullivanni, mitmesse sauna, päevitustoolidele jne. Nende lemmikuks osutus huvitaval kombel hoopis soolasaun. Mulle meeldis, et veekeskus on kompaktne, huvitavate atraktsioonidega (sellist lainebasseini ja hiigelsuurt palli pole ma küll varem kohanud) ja ilus – eriti vahvad on siin-seal olevad lebotamiskohad ja basseinipõhja laotud mosaiigid.

Kui oli aeg lahkuda, siis läksime välja hotelli fuajee kaudu, sest seal on suur ja väga omapäraste kaladega akvaarium. Põnn kandis veekeskuses Huggies Little Swimmers ujumismähkmeid, millel ilutsevad kalakesed Nemo ja Dory (Finding Dory multika eriväljalase). Leidsime Dory üles küll, kuna seal akvaariumis ujusid ringi just samasugused sinised kalakesed.

Pärast ujumist on kõik alati väga näljased ja õnneks ei pidanud me muud tegema, kui istuma autosse ja sõitma paari kilomeetri kaugusele sugulaste juurde, kus meid juba ootasid imelised täisterapannkoogid maasika-toormoosi, kaneeliste banaanide ja vaniljejäätisega. Lisaks sai põnn erinevaid marju põske pista ja kassi paitada. Hästi mõnus! Ilm ka soosis meid, nii et mida muud veel tahta, peale selle, et rohkem teha jõuaks, kuna aeg möödub Rakveres alati nii kiiresti. Eks see nii olegi, kui lõbus on!  

Suveseiklused 3/4: See tavaline Eesti suvi

Eesti suvi on alati tahtnud suureks saades sügiseks hakata. Seega harjutab ta igal võimalusel sügise moodi olemist. Meie asi on sellega lihtsalt leppida ning kohaneda ja kui sellest abi on, siis õigele eestlasele kohaselt natuke viriseda.

Pole sel vihmasel ajal ju häda midagi, kui selleks valmis olla. Tegelikult mulle isegi natuke meeldib koerailm. Varem jalutasin koeraga tihti ka vihmasel ja tuulisel ajal, kuna siis olid nii inimesed kui loomad kõik tubadesse pagenud ja tänavatel valitses rahu ja vaikus, mida lõhestas vaid vihisev tuul ja möödakiirustavad autod.

Nüüd, kui perre on lisandunud üks sell juurde, siis suure rajuga enam nii tihti õue ei satu. Väike vihm meid aga toas ei hoia. Ja ka suur vihm alati mitte. Lapsed on lompidest ja vihmasajust ju nii lummatud, et seda lõbu keelata küll ei tihka. Tuleb end lihtsalt varustada korralike vihmariiete ja kummikutega. Minu põnn saigi augustis esimese tugeva paduvihma kogemuse kätte. Mina eeldasin millegipärast, et ootame varju all, kuni kõige hullem ladistamine mööda läheb, kuid nähtavasti ma eksisin ja nii me end paduvihmas ja sügavates lompides järsku leidsimegi. Sellega oli lihtsalt kaks probleemi – esiteks pole minul nii häid vihmariideid, seega hakkas mul üsna kiirelt jahe. Teiseks ei täida vihmariided täielikult oma eesmärki, kui istuda sügavasse lompi, nii et kummikute ja pükste vahelt vesi sisse tuleb. Just seda mu põnn korduvalt ka tegi. Teda see siiski ei häirinud ja tema oleks meeleldi paduvihmas edasi lõbutsenud, kuid otsustasin ta lõpuks tuppa viia. Selle aja peale hakkas ta juba ise ka lombiks muutuma, üritades protesti märgiks mu käte vahelt minema voolata.

Kui isegi on sajuta ilm, siis on sageli üsna tuuline ja jahe. Kõige õhemaid ja lühemaid suveriideid oleme õnneks saanud kanda küll, aga samuti on asja ette läinud igasugused jakikesed, vahel suisa jope ja õhukese voodriga püksid ja muidugi ka mõnusad mütsid ja sallid, nagu see Breden Kidsi müts ja torusall, tänu millele on ka tuulisema ilmaga pea ja kael iilide eest kaitstud.

Alati ikkagi ei taha seal tuulte ja vihmade käes olla ja selleks puhuks on ka palju võimalusi sisetingimustes toredalt aega veeta. Suvisel ajal on hea enamik ajast õues olla ja vahelduseks aegajalt erinevaid kohti külastada. Sügis-talveks peaks aga palju vahvaid koduseid tegevusi planeerima, kuna õues enam nii palju ei ole ja päevast-päeva mängutubade vahet vast ka ei käi. Võimalusi iseenesest jagub.

Mängutoad on minu põnni jaoks juba põnevaks muutunud. Suve hakul ei osanud ta veel pallimerega midagi pihta hakata, nüüd aga rullib pallimeres, ronib osavalt, istub kiikedele ja tõukeautodele, mängib erinevate mänguasjadega ja lõbutseb ikka täiega. Hetkel veel abistan teda osa tegevustega, kuid juba varsti saan ilmselt koos teiste emmede-issidega pingil istuda ja oma võsukest heldinult eemalt jälgida.

Minu suur lemmik on ka beebikino, aga lapsuke on oma aasta ja kahe kuuga just selles eas, kui temaga kinoskäik üsna keeruliseks on muutunud. Beebieas oli lihtne – käisime ka peaaegu igakuiselt – kuna laps lihtsalt magas ja sõi. Seejärel juba mängis mu süles või siis ukerdas pingi ees – pole probleemi. Nüüd aga viivad jalad igale poole, kõike tahaks ka uurida ja katsuda, seega täit tähelepanu film minult küll ei saa, pooltki ei saa. Samas on pojake ka liiga noor, et ise filmist huvituda. Ta ei ole (õnneks) veel sugugi telekahuviline, isegi multikat vaatab vaid korraks, kui see kuskil mängib. Seega temaga koos kinoskäimisele peaksin vist mõneks ajaks pausi tegema, kuid ennast teades oleme me siiski ilmselt üsna pea jälle kinos, kuna seal mängimine ja suhtlemine on ikkagi vahva, isegi kui see on väsitav ja filmile väga keskenduda ei saa.

Kehva ilma tegevusi on muidugi veel palju, kuid need on meie sellesuvised lemmikud, mis ka eakohased on. Peaaegu oleksingi unustanud – vihmapäevadel saab ka kodus ilusate ilmadega soiku jäänud toimetusi teha – see on küll vaid emmede rõõm ja põnn minu vaimustust selle koha pealt küll ei jaga.  

Suveseiklused 2/4: Mida ma oma lapselt sel suvel õppinud olen?

Lapsevanemaks saamine on üks väga hariv ja silmaringi avardav kogemus - pärast hetke, mil sain teada enda lapseootusest, olen õppinud väga palju nii enda, laste kui ka üldse elu kohta. Lisaks on lapsed nii nutikad, siirad ja varustatud igasuguste elutarkustega, mida täiskasvanud inimesed kiires elutempos unustama kipuvad. Nad ei ammuta oma tarkuseteri raamatutest ega muudest allikatest, vaid iseendast, täiskasvanute ülesanne on neid vaid märgata ja kuulda võtta.

Minu põnn on selle suvega tohutult palju kasvanud ja arenenud, kuid ta ei ole ainuke, kuna ta on nii mõndagi ka mulle õpetanud.

Kohe kui ilmad lubasid, tutvustasin oma uudishimulikule põnnile välismaailma lähemalt ehk siis näitasin talle, et muru peal saab askeldada ja liivakastis mängida. Kogu välisilm muutus talle nii põnevaks, et pärast seda kui ta sõnavarasse lisandus „õue,” hakkas ta väga selgelt väljendama, millal õue võiks minna. Ja seda juhtub tihti. Kui ta näeb mütsi, jalanõusid või välisust, siis hakkab ta otsekohe õue küsima ja kuidas ma saaksingi talle seda keelata, kui ma näen, kui väga ta õuesolemist naudib. Kuigi olin ka enne võrdlemisi värske õhu lembeline ja jalutamas käisin peaaegu iga ilmaga, siis põnni jälgides sain teada, et värsket õhku pole kunagi liiga palju! Nii veedamegi enamasti vähemalt pool päeva õues ja küll see on hea!

Kui põnn avastas kui vahva tegevus on treppidel ronimine, siis tõkestasinajutiselt mängumaja trepi, kuna 5732 korda järjest kitsast madalast trepikesest üles minemine ei tundunud mulle kõige ahvatlevam ajaveetmisviis. Põnn sai aru, et sealtkaudu enam üles ei saa ja saime taas rahulikult muid aiatoimetusi teha. Vahel proovis ta küll liumäest üles ronida, aga see ei õnnestunud. Seejärel õppis ta aga redelist ronimise selgeks ja hetkel ongi üks lõbusamaid mänge see, et ta ruttab redeli juurde ja hakkab siis kärmelt ronima, ise vaatab samal ajal, nägu naerul, kas ma ikka näen, mida ta teeb. Sellest tulenevalt ei saa ma temast enam rohkem kui paar sammu eemalduda, kuid sellegipoolest on see üks uhke saavutus. Kui sa midagi tõeliselt soovid, kuid su jalge all olev tee suletakse, siis kohane, arene ja leia uus tee!

Õues käies uudistab, imetleb ja uurib põnn pidevalt midagi. Küll on lahe kivi! Milline ilus lill! Oo, lomp! Oi kui vahvad pardid, koerad, marjad, liiv, reha, oksad, aiakäru, rohukõrred, lehed ja nii edasi ja edasi ja edasi. Ta vaimustub kogu aeg millestki ja on siiralt rõõmus kõige huvitava üle, mida ta näeb või kogeb. See on üks imeline omadus, mis lastel on ja mida täiskasvanud alati meeles võiks pidada: Tunne rõõmu ka pisiasjadest! Paljud olukorrad ja asjad on minulegi muutunud tunduvalt erilisemaks, kuna ma näen, kui rõõmsaks need põnni muudavad ja rõõmus laps võrdub rõõmus emme!

Siiamaani on see üks õpetlik ja tore suvi olnud ja õnneks ootab hea jupike veel ees. Uute seikluste ja avastusteni!

Suveseiklused 1/4: Omadega rabas

Osalesin vahepeal Emmede Klubi suveteemalisel blogikonkursil. Pean tunnistama, et kui on etteantud ajavahemik, minimaalne postituste arv ja umbkaudne teema (suvi), siis tuli kirjutamismõtteid isegi rohkem kui muidu. Lisan need jutukesed muutmata kujul ka siia - vaid pilte lisan ehk veidi rohkem. 

Eesti pindalast 22,3% moodustavad sood. Tänu laudteedele on paljudele soodele loodud mugav ja ohutu ligipääs. Mina haudusin rappaminemise plaane juba talvel, kuid jäin siis soojemat aega ootama. Mullu, kui ma varakevadel rasedana Kakerdaja rabas käisin, siis kakerdasin seal tõesti nimele vääriliselt, kuna laudtee oli kaetud härmatisega. Väikesed liud ja piruetid on aga sellist hinnalist koormat kandes natuke liiga hirmsad.

Nüüd aga haarasin lõpuks koera, pistsin põnni ergonoomilisse kandekotti, võtsin ühes ka vahva seltskonna ning läksimegi rappa. Valituks osutus Jalase raba, kuna see on meile lähedal ning sealne rada on ka lastele jõukohane. Esmalt võib pisikese titaga rappaminek tunduda keeruline, kuna laudteele jalutuskäru ei mahu ning süles hoides väsiksid käed väga kiirelt, kuid mugava ergonoomilise kandekoti või kandelinaga on see kõik käkitegu. Minu meelest on pisikesega isegi eriti muretu, kuna ei pea kartma, et äkki ta poole tee peal väsib ja enam käia ei jaksa. Põnnil paistis üldse väga vahva olevat - muudkui kõlguta jalga ja avasta uusi põnevaid kohti.

Suvi on rabaskäiguks parim aeg mitmel põhjusel - esiteks on seal teadupoolest märg, seega on suur oht lõpetada märgade jalgadega. Meie tegime ringi ümber järve täiesti paljajalu, mis muul aastaajal eriti mõeldav poleks. Nii mõnus, looduslähedane ja natuke torkiv jalutuskäik. Teiseks lokkab just suvel kõige rikkalikum taimestik ning eeliseid on veelgi. Julgemad kastsid end ka tumedasse ja mudasesse rabavette ja korilasehingega inimestele oli tee ääres veidi mustikaid ja murakaid.

Silmailu jagus ka muidugi palju - uhked laukad, väikeste kidurate männikestega lagendikud, mitmekesine taimestik, reipad värvilised kiilid, kaunid valged vesiroosid, väledad sisalikud - milline imeline vaheldus tavapärastele jalutuskäikudele. Järveringi lõpetas väike pirukapaus ja seejärel suundusimegi auto juurde tagasi - ka lastele oli uus eluvaim sisse tulnud ja samm üsna kerge. Autoni jõudes selgus, et olimegi täpselt õigel ajal õiges kohas, kuna just siis, kui viimane reisisell autosse hakkas istuma, lasti vihm valla ja tagasisõit möödus juba vihmasajus.

Meie juba läksime omadega rappa, minge teie ka!

Rahvusvaheline rinnapiimanädal

Augusti esimene nädal (1.-7. august) on rahvusvaheline rinnapiimanädal. Sel nädalal pööratakse rohkem tähelepanu rinnaga toitmist puudutavatele teemadele. Seekord on teemaks rinnapiimaga toitmise jätkamine ja eesmärgiks on jagada veelgi infot rinnapiima kasulikkusest.

Mulle tundub, et Eestis on olukord üsna hea. See on tohutult suureks boonuseks, et meil on võimalik lapsega nii pikalt kodus olla ega pea juba mõne nädala või kuu möödudes tööle naasema, mis rinnaga toitmist natuke keerulisemaks teeb. Emapiim on lapsele kõige parem ja kasulikum toit. Kõigil ei ole paraku võimalik last rinnaga toita ja selle tarbeks on välja töötatud piimaasendajad, mis ei ole küll ligilähedaseltki sama mis rinnapiim, kuid on siiski lapsele piisavad, et kõht oleks täis ja vajalikud ained kätte saaks. See on ju kõige-kõige tähtsam. Mida ma aga hästi ei mõista, on see, miks mõned oma lapsele mingi "põhimõtte" pärast seda head kraami keelavad. Noh et rinnad lähevad koledaks ja... ma ei teagi, mis vabandusi selleks tuuakse. Isiklikust kogemusest ütlen, et rinnaga toitmine on nii mugav (õige temperatuuriga ja lapsele parim toit on kogu aeg käepärast - nii ööl kui päeval), sellele ei kulu raha (vs pudelid, piimapulbrid jne.), see on lapsele ka hea võimalus rahuneda, lohutust saada, veidi mõtiskleda, rinnapiim vastab just oma lapse vajadustele ning lisaks on imetamine nii armas ja lähendav kogemus. 

Mul on üldiselt vedanud, kuna imetamine on läinud üsna sujuvalt ja probleemivabalt - suurimad probleemid (ja needki mitte kõige hullemad) olid kõik enamvähem esimese kuu jooksul. Esimene takistus tekkis kohe pärast sünnitust - nimelt võib imetamine algul olla väga valus isegi õige imemisvõtte korral, kuna keha pole harjunud, et keegi sealt nii tihti ja intensiivselt midagi kätte üritab saada. Kui aga võte on õige, polegi muud teha kui hambad ristis ära kannatada ja ohtralt pehmendavat kreemi peale panna. Mul kestis see hullem aeg umbes kolm nädalat ja mõnikord tuli täitsa hirm korraks peale, kuid siis sai see läbi ja hiljem enam valulikkusega probleeme polnud - või noh, jättes välja mõned üksikud hammustused.

Teine mure oli ka esimestel nädalatel, kui põnnil tekkis millegipärast (vist piimapaisu tõttu) rinnastreik. Karjus ja võitles ja rinda ei võtnud. Korra pumpasin isegi piima välja ja andsin terve toidukorra teelusikaga, kuna ta otsesest allikast täielikult keeldus. See ajas natuke muretsema küll ja plaanisin juba külastust imetamisnõustaja juurde, kuid siis tasa-tasapisi hakkas ta jälle vähem võitlema - algul võttis ta vaid läbi une, kuid siis juba ka ärkvel olles, kuni lõpuks saime selle probleemi omal jõul lahendatud ja rohkem streike õnneks ei esinenud.

Kolmas probleem, millega veidi kokku puutusime, oli see, et kuskil poole-aastaselt muutus kõik muu nii huvitavaks, et söömise asemel oli vaja pidevalt ringi vaadata. Tavaliselt ta ikka veidike sõi ka, nii et me ei pidanud sellepärast kuskil käimata jätma ega end pimedasse toanurka peitma. 

Loodetavasti koidab varsti päev, mil avalik imetamine (ilusasti ja sündsalt) saab normaalse elu osaks ja et need perverdid, kes vahivad ja sallikese all söövas beebis midagi nilbet näevad, lähevad kuskile omaette häbenema. Enamik emasid küll ei tahagi niimoodi tähelepanu all olla ja selleks on paljudesse kaubanduskeskustesse loodud ilusad ja puhtad ema-lapse toad (plusspunktid - mina valisin küll selle järgi poode, mida külastada), aga sellise võimaluse puudumisel peab ju laps ka kõhu täis saama. :) 

Imetamine on hästi ilus kogemus. Minu jaoks on vaikselt kaisus süüa nohisev beebi üks kõige armsamaid vaatepilte. Olen õnnelik ja tänulik, et meil see tee ilusasti sujus ja et saan pakkuda oma lapsele kõige-kõige paremat.

Üks ühene Vembu-Tembumaal

Ilusal reedel võtsime ette külastuse Vembu-Tembumaale.

Kas üheaastasele jagub Vembukal tegevusi? Kindlasti!

Kas üheaastasele saaks pakkuda sama palju häid elamusi ka soodsamalt? Tõenäoliselt.

Pean silmas seda, et vähemalt minu põnn vaimustub praegu kõigest ja Vembukalgi veetis suure osa ajast liivakastis mängides ja niisama muru või kive uurides, mille jaoks ei pea just kindlasti kogupereparki minema. Enamik atraktsioone on suurematele mõeldud (autodroom, kardid jne) ja need jäid meil ka külastamata. Tegevust jätkus siiski aga neljaks tunniks ja oleks jätkunud kauemakski, kui uneaeg peale poleks tikkunud.

Vembukas on iseenesest hästi armas koht. Ma ei tea, kas see teiste jaoks ka niiii armas on, kuna minu jaoks lisab sellele sentimentaalse ja idüllilise väärtuse fakt, et olen seal aastate eest kaks suve töötanud. Seal oli palju uuendusi (näiteks Ema ja Lapse majake ja erinevad lõbustused) ja tunnegi ei olnud enam sama mis vanasti, kuid siiski jäävad mulle alatiseks meelde need täiuslikud rahulikud hommikused hetked enne pargi avamist. 

Huvitaval kombel mind isegi ei kiskunud nii väga "suurte lõbustustele," sest põnni avastamisrõõm lahutas mu meelt täiesti piisavalt. Alustasime oma päeva loomade ülevaatamisega. Loomad on põnni suured lemmikud ja poni, lammast, kanasid ning küülikuid vaatas ta siira huviga. Mudilastele sobivad lõbustused, nagu hobuste karussell, väike rongike ja batuudid teda nii väga ei köitnudki. Küll aga meeldis talle kõikuva lennukiga sõitmine, jalgrattabagi, liivas mängimine ja kõige kõige lemmikuks osutusid veeloomale kohaselt basseinid.

Basseinides on jahe vesi, seega väga pikalt seal sulistada ei julgenud, kuid kaks korda sai põnn märjaks kastetud. Teisel korral ta lausa hõikas jälle basseine nähes suurest rõõmust ja oli terve aja kõrvuni naeratusega. Basseini kõrval kohatud ahvipoisid (maskotid) Vembu ja Tembu tekitasid aga suurt hämmeldust, sest põnn ei suutnud ära imestada, mis veidrate loomadega tegemist on.

Kui suveplaanidesse mahub ja jälle ilusat ilma jagatakse, siis käime ehk korra isegi seal veel. Nii palju toredaid põnni lemmikuid - loomad, vesi, liiv, mänguasjad - on ikkagi ühes kohas koos ja eks endal on ka seal väga vahva :) 

Liivakast (see punane) läheb alati peale

Autod tuli ära proovida

Mhh.. Rong on väiksemaks jäänud. Ma ei mäletanud, et oma koibade sinna mahutamine nii raske oleks olnud?! :D

Väike maletaja suurte nuppudega

Ära mängitud nägudega lõpupilt :)

Kilomeetrine kokkuvõte järgmistest suvetegevustest

Aeg on lipanud sinnamaale, et pool suve on juba seljataga ja paraku ei tea, kas see eesootav pool on suvi või pigem nagu üsna okei temperatuuriga sügis, nagu siin enamik päevi juba olnud on. On juuli keskpaik ja ühtegi hullu leitsakut pole veel olnudki, no mis see siis olgu? 

Aga tegelikult võib siiski rahul olla ka nende päevadega, mil ei saja padukat ega puhu tormituul, sest õues saab sel juhul ikka palju olla - lihtsalt lühikeste riiete asemel on neid natukene rohkem seljas. Enamasti käime me mitu korda päevas õues, sest seal on põnnil lihtsalt palju põnevam kõike uudistada. Või siis läheme lõuna paiku õue ja laekume tuppa alles magamaminekuajaks, sellal kui tubased tegevused muudkui kuhjuvad. Las siis kuhjuvad, sest suvi ongi lõbutsemiseks ja kui põnn hakkab iga kord mütsi nähes õue küsima, siis ei taha teda sugugi toas hoida. :) Noh, lisaks on toas tema lemmiktegevusteks igasuguste väikeste pahanduste tegemine. Näiteks, kui tundub, nagu keegi juba hommikul vara siin mööbeldaks või kastitäie klotse põrandale valaks või taoks justkui kulbiga vastu metallist lauajalgu, siis... just see toimubki, kuni ma jälle selle käratekitaja muule tegevusele saan suunatud (ja ikka kiiresti suunan, mitte ei lase tal rahus naabreid terroriseerida.) Talveperioodiks pean ohtralt hästi lõbusaid tubaseid tegevusi plaanima, kui ma just siis ka pool päeva õues ei taha olla. Värske õhk on muidugi igal ajal hea, aga noh, külm hakkab ju, kui sama palju õues olla kui suvisel aal. 

Viimase kuu sisse on mahtunud mõni tore suvine sündmus ja hulgaliselt vihma ja tormi, mis me tegemistele pidureid on tahtnud tõmmata. Lisaks on ka paar Väga Tähtsat Sündmust toimunud. Esiteks sai põnn jalad alla. Kuigi keskmisest veidi hiljem, nimelt 1a1k (ma täpselt ei ole uurinud, kuna vajadust veel ei tekkinud, kuid siit-sealt jäi silma, et normaalseks käimahakkamise ajaks loetakse kuni pooleteise aastani, kuid umbes 1a 3-4k võiks igaks juhuks arstiga konsulteerida, et äkki on harjutusi ja tegevusi, mis lapsele abiks oleks), siis oli ikkagi nii uskumatu näha, et minu pisike põnn päriselt ka püstiselt samme teeb. Hetkel ta liigub veel põhiliselt käpukil, kuid ta harjutab samme, ronimist ja igasuguseid uusi akrobaatilisi trikke väga palju. Väga vinge on näha, kui kiirelt ja äkiliselt arengud toimuvad. 

Teiseks tähtsaks sündmuseks oli meil esimest korda öö eraldi veeta. Natuke ma küll muretsesin, kuid siiski arvasin, et see öö läheb üsna hästi, kuna põnn on selline rõõmus, rahulik ja mitte-võõrastaja ning ööseks läks ta oma lemmikinimese juurde (noh, pärast mind lemmik ikka, eksole). Läks aga hoopis väga hästi - oli ilusasti magama jäänud, öösel vaid kaks korda ärganud ja üleüldse igati pai poiss olnud. Mina seevastu oma ööga nii rahule ei jäänud, kuna ööbisin sõbranna juures ning võõras kohas on niigi keeruline magada, veel enam, kui üks pisikene kassipoeg igast tekipraost sisse ronib ja varbaid närima hakkab või siis niisama kuskil ringi trallib. Öösel ta siiski enamjaolt magas mu juures keras, kuid ma ärkasin sellegipoolest mitu korda. Paaril korral, kui põnn lühiajaliselt kellelegi hoida on jäänud, on ta samuti olnud musterlaps, mille üle on mul ilmatumalt hea meel, kuna nii võetakse teda teinekordki hea meelega vastu. 

Veel on põnn õppinud väga selgelt väljendama, kui ta millegagi rahul ei ole. Näeb see välja nii, et ta teeb pahast häält ja vihast nägu. Näiteks ukerdab kuskilt äärest üles ja on siis väga pahane, et keegi teda sekundipealt sealt alla ei aita. Selle asemel, et ise jalad ees rahulikult alla tulla, mida ta ka kenasti teha oskab. Ka rõõmu ei hoia põnn vaid enda teada. Kui ta näeb oma sõpru või ükskõik mida, mis talle elevust valmistab, siis näitab ta näpuga või vehib kätega ja kilkab suure vaimustusega. 

Tema verbaalne väljendusoskus on ka täiendust saanud, seda nii mitme uue sõna kui häälitsuste näol. Näiteks teeb ta pardi/dinosauruse/krokodilli häält (millegipärast teevad nad sama häält), autode/niidukite häält ja koera häält - kuna meil endal ka koer on, siis olen juba ammuilma õpetanud, et see on kutsu, aga selle asemel, et seda järgi öelda, kuulas põnn koerte haukumist ja hakkas ikkagi koerte kohta "auauau" ütlema. :) 

Eraldi väärib märkimist meie rannaskäik. Kui üks ilus ilm vahele sattus, siis ei olnud muud valikut, kui rattad ranna poole pöörata. Eelmisel suvel me randa ei jõudnudki ja sel aastal käisime küll Soomes rannas ka, aga istusime seal rohkem varjus ja pidasime piknikut. Nii et suundusime oma lemmikranda Laulasmaal. Põnn istus algul ilusti rätiku juures ja kühveldas liiva. Siis läksime aga jalgupidi merd katsuma ja sellest hetkest peale oli liiv unustatud ja iga kord, kui ma põnni rätiku juurde tagasi tõin, oli ta paar hetke hiljem jälle laineid katsumas. Merevesi oli tegelikult üsna ujutav, kuid kuna ma vahepeal vist väga vanaks olen jäänud (oli ju vahepeal isegi sünnipäev), siis ma ujuma ikka ei läinud. Aga see, et põnnile vesi meeldib, on muidugi väga lahe. Olin ju ise ka see kala, keda kuidagi veest välja ei saanud, oli see siis soe või külm. Lisaks niisama plätserdamisele ja kilkamisele oli järsku põnni käes ka tema müts. Käsi koos mütsiga aga omakorda vee all. Ehk siis mere ääres peaks vist paeltega mütsi kasutama :D 

Veel oleme käinud järve ääres, kus põnn jahedast veest hoolimata ikka vees tahtis möllata, mitmeid mänguväljakuid avastamas, stiilipeol ja niisama siin-seal lustimas. :)

Minu sünnipäevapiknikul ägedas Pirgus - seal on järv, seiklusrada, välitreeningvahendid, disc-golfi rada, kiiged, piknikulauad jne

Väike treening 12kg koormusega :D

Esimesed katsetused õues :)

Põnn suve nautimas

Esimene korralik rannaskäik

Pidin põnnile uue mütsi pähe panema, kuna pildilolev müts käis kellegi kaasabil lainetes ujumas

Muinasjututeemalisel sünnipäeval Väike Ja Kuri, Aga Tegelikult Sõbralik Ja Hästi Armas Hunt :)

Punamütsike ja Hunt