Päevad lippavad nagu hobused mäenõlval. Natuke lausa veider, kuna ühelt poolt toimub kogu aeg nii palju, teisalt aga justkui mitte väga midagi. Üks on aga kindel - mulle hullult meeldib kevad! Esmalt olin veidi skeptiline ja ei tihanud isegi erakordselt soojadel ilmadel kampsunit seljast võtta, kuna ei tea, mis nõidus või pettus see olla võib, et aprillikuus kohtab meie maal mingit soojust?! Siis aga pakkisin talveriided otsustavalt kokku ja võtsin kasutusele kevadised üleriided. Tuulistel ja jahedatel (ehk siis neil normaalsetel Eesti kevadilmadel) hakkasin küll jälle igatsevalt sahvri poole vaatama (kuhu minu talveparka suvitama kolis), kuid mis tehtud, see tehtud. Mul on nüüd kevad ja panen siis õhukese jope alla rohkem kampsuneid, kui vaja (kui meeles on... pigem ei ole ja siis lõdisen tuule käes, kui põnn mind jälle tükiks ajaks lasteparki või kuskile on kavaldanud).
Kui aga õiged riided selga on sattunud, on see päikese- ja okei-temperatuuri-küllus ikka väga mõnus. Juba on seljataga päevi, mil veedame suurema osa ajast õues ning neid hakkab ilmselt aina rohkem esinema. End paksudesse riietesse ja saabastesse toppimine on ikka piisavalt tüütu ja väsitav, et talvel seda nii tihti ette võtta ei taha, õhemate riietega on juba lihtsam ja varsti, kui äkki jopede-kombedeta õue saab minna, saab veelgi lihtsamini läbi. See kevad on pärast pikka talve ja külma, mis sundis niiii palju toas olema (mis muutub pikapeale üsna kurnavaks ja nüristavaks) ikka üks maailmatuma tore asi.
Lisaks kõikidele toredatele tegelastele ja asjadele, mis kevadel tekivad ja tärkavad ja sirguvad, kasvab kiirelt ka minu põnn. Ta on selline hästi vahva ja uudishimulik sell, kes huvitub loodusest, masinatest ja üldse kõiksugustest asjadest, mida ta näeb. Talle meeldib meisterdada, nokitseda, panna puslesid kokku. Veel meeldib talle hüpata, teha kukerpalle. VÄGA meeldivad talle õelapsed, kelle nimed ta ära õppis ja kelle kohta ta vahel hommikul esimese asjana küsima hakkab.
Ta on rahulik ja asjalik, kuid vahel tõstab pead ka Ise Loom. Eks vanus on selline, et ta hakkab aina eneseteadlikumaks saama. Temaga on võrdlemisi lihtne kuskil käia ja tegelikult on üleüldse nüüd juba võrdlemisi lihtne (alles meenutasin millist vatti temaga varem sain, eelkõige magamise osas - nagu öö ja päev praeguse seisuga), kuid seda vaid juhul, kui ma talle väga palju tähelepanu pühendan. Ta ei ole see omaette toimetaja kunagi olnud ja praegugi jääb ta ise mängima pigem harva ning on vahel suisa väga nördinud, kui ma kohe temaga mängima ei saa tulla. Lapsele peabki loomulikult palju tähelepanu osutama, kuid oluline on ka osata ise endale tegevust leida.
Nüüd ma lähen juba natuke sinna umbluu valdkonda, kuid peaks mainima, et lapsed võivad ikka ühed müstilised tegelased olla. Põnnil olen märganud mitmeid erinevaid käitumismaneere, liigutusi, pilke, mis pole justkui omased nii väikesele inimesele, vaid hulga suuremale. Sellised asjad, mille puhul tekib küsimus, kuidas ta seda oskab või kust ta seda õppinud on. Ja kuna inimesele meeldib luua just endale meelepäraseid seoseid, siis mingites olukordades on põnni vaadates mõte just oma isapoolsele (lahkunud) vanaisale läinud. Põnnil on näiteks komme vahel käed oma kaunile ümarale kõhule toetada ja elutarga näoga midagi silmitsema jääda - no täitsa nagu üks vahva vanaisa :) Loomulikult jääb võimalus, et ma tõlgendan neid olukordi hoopis valesti ja seal polegi mingit suuremat sügavust ja müstilisust, aga mina loodan küll, et elus(ja sealt edasi) peitub palju rohkem kui silmaga nähtav ja mõistusega seletatav.
Aga ilusat kevadet, meil on see ikka väga kena (kui välja jätta kimbutavad haigused ja väsinud emmed jne)!
Kui aga õiged riided selga on sattunud, on see päikese- ja okei-temperatuuri-küllus ikka väga mõnus. Juba on seljataga päevi, mil veedame suurema osa ajast õues ning neid hakkab ilmselt aina rohkem esinema. End paksudesse riietesse ja saabastesse toppimine on ikka piisavalt tüütu ja väsitav, et talvel seda nii tihti ette võtta ei taha, õhemate riietega on juba lihtsam ja varsti, kui äkki jopede-kombedeta õue saab minna, saab veelgi lihtsamini läbi. See kevad on pärast pikka talve ja külma, mis sundis niiii palju toas olema (mis muutub pikapeale üsna kurnavaks ja nüristavaks) ikka üks maailmatuma tore asi.
Lisaks kõikidele toredatele tegelastele ja asjadele, mis kevadel tekivad ja tärkavad ja sirguvad, kasvab kiirelt ka minu põnn. Ta on selline hästi vahva ja uudishimulik sell, kes huvitub loodusest, masinatest ja üldse kõiksugustest asjadest, mida ta näeb. Talle meeldib meisterdada, nokitseda, panna puslesid kokku. Veel meeldib talle hüpata, teha kukerpalle. VÄGA meeldivad talle õelapsed, kelle nimed ta ära õppis ja kelle kohta ta vahel hommikul esimese asjana küsima hakkab.
Ta on rahulik ja asjalik, kuid vahel tõstab pead ka Ise Loom. Eks vanus on selline, et ta hakkab aina eneseteadlikumaks saama. Temaga on võrdlemisi lihtne kuskil käia ja tegelikult on üleüldse nüüd juba võrdlemisi lihtne (alles meenutasin millist vatti temaga varem sain, eelkõige magamise osas - nagu öö ja päev praeguse seisuga), kuid seda vaid juhul, kui ma talle väga palju tähelepanu pühendan. Ta ei ole see omaette toimetaja kunagi olnud ja praegugi jääb ta ise mängima pigem harva ning on vahel suisa väga nördinud, kui ma kohe temaga mängima ei saa tulla. Lapsele peabki loomulikult palju tähelepanu osutama, kuid oluline on ka osata ise endale tegevust leida.
Nüüd ma lähen juba natuke sinna umbluu valdkonda, kuid peaks mainima, et lapsed võivad ikka ühed müstilised tegelased olla. Põnnil olen märganud mitmeid erinevaid käitumismaneere, liigutusi, pilke, mis pole justkui omased nii väikesele inimesele, vaid hulga suuremale. Sellised asjad, mille puhul tekib küsimus, kuidas ta seda oskab või kust ta seda õppinud on. Ja kuna inimesele meeldib luua just endale meelepäraseid seoseid, siis mingites olukordades on põnni vaadates mõte just oma isapoolsele (lahkunud) vanaisale läinud. Põnnil on näiteks komme vahel käed oma kaunile ümarale kõhule toetada ja elutarga näoga midagi silmitsema jääda - no täitsa nagu üks vahva vanaisa :) Loomulikult jääb võimalus, et ma tõlgendan neid olukordi hoopis valesti ja seal polegi mingit suuremat sügavust ja müstilisust, aga mina loodan küll, et elus(ja sealt edasi) peitub palju rohkem kui silmaga nähtav ja mõistusega seletatav.
Aga ilusat kevadet, meil on see ikka väga kena (kui välja jätta kimbutavad haigused ja väsinud emmed jne)!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar