Ah mine metsa!

Mulle meeldib teha igasuguseid asju, aga looduses viibimine on kindlasti üks lemmikutest! Eesti loodus on hästi ilus ja vaheldusrikas - rabad, metsad, taimed, loomad. Ka igal aastaajal on oma võlu, muutes sama koha jälle hoopis teistsuguseks. Paleti puhastamiseks tasub oma looduses käike rikastada ka välismaiste elamustega - laiad jõed, kõrguvad mäed, lõputult risti-rästi vonklevad matkarajad - no nii äge, et teeb lausa kadedaks, kuigi ei tasu unustada, et ka Eesti loodusel on siiski nii palju pakkuda - ja selliseid asju, mida just nendes teistes kohtades ei leia. 

Praegu kevadel on nii põnev, kuna loodus on pidevas muutumises - pane vaid silmad korraks kinni ja jälle on natuke rohelisem, natuke rohkem lilli, natuke suuremad pungad. Minu kodulinna üheks suureks plussiks (millega küll tähtsad pead vist ei nõustu, mattes aina rohkem rohelust betooni alla) on selle looduslähedus - mitmes suunas on väikesed metsatukad ja rajakesed jalutuskäigu kaugusel. Varem käisin metsas küll rohkem, kuna kuigi lapse sõiduvahendiks on hea läbitavusega jalutuskäru, on sellega päris künklikul maal ikkagi keerulisem ja mõnes kohas isegi võimatu liigelda. 

Hästi vahva on aga see, et minu isal on täitsa oma mets, kuhu pääseb paarikümneminutilise autosõiduga. Elu liigub ju maalt aina ära ja ega ma isegi sellest süüst prii ole - mulle tundub külas või täiesti omaette maal elamine küll ahvatlev, aga seda ainult kujutluses, mil on ilus suvehommik, laps silkab üle ukse õue, mina mõnusa aurava kohvitassiga järele. Muus osas see aga nii idülliline ei tundu - mulle meeldib vajalikesse kohtadesse (pood, arst, kool vms) jalutada, mitte olla autost sõltuv ja kõige enam - mul hakkaks ilmselt üsna igav ja üksildane olla. Seega kuna me "päris maaelu" kogeda ei saa, on väga tore, kui saab sellest natuke aimu oma metsas - metsa hooldamine, metsasõidukid, metsas elutsevate loomade ja taimede märgid ja muidugi palju lõbu! See on uus ka mulle, kuna minu maaelu piirdub esimese viie eluaastaga ja see ei hõlmanud endas metsatööd. 

Kõige rohkem tegeleb metsaga küll mu isa, kes oma olematust ajast hetki pigistab, et jälle metsas midagi toimetada. Metsatöö on mõnus ja rahustav, seda olen juba isegi aru saanud. Teised jõuavad sinna küll umbes nagu kuuvarjutus - kes rohkem, kes vähem, aga üks on kindel - lahkume me sealt alati hea meeleoluga ja tundega, et peaks seda tihemini tegema. Noh, elu küll kiirustab siis jälle edasi, aga juba teadmine, et kuskil on OMA mets koos linnulaulu, ülaste ja väikese kraaviga, kus ujuvad veel väiksemad kalakesed, on nii mõnus!

Aga isegi kui oma ei ole, siis hea tuju garantii annab igasugune metsaskäik! :)