Ma nüüd ei tea, kas tegemist on saatuse vingerpussidega või ma lihtsalt panen olude sunnil neid asju rohkem tähele, aga minu meelest juhtub üsna tihti, et just siis, kui laps peaks magama jääma või on just magama jäänud, hakkab ühtäkki kõiksugu lärmakaid asju toimuma. Ja siis ma kirun peas neid inimesi, loomi, või asju, mis seda lärmi tekitavad(enamasti ei ole nad küll milleski süüdi, aga emme peab ikka ju enda lapse und pühaks) ja hoian samal ajal pöidlaid peos, et see lapse und ei rikuks.
Mul on isegi tegelikult vedanud, sest minu põnni hääled enamasti ei sega - oh ei, tema und segavad mingid muud x-faktorid. Ma olen sellele ka ise veidi kaasa aidanud, näiteks mängib kodus vahel uneajal taustaks teler või raadio. Nimelt, kui alati lapse uneajaks täielik vaikus luua, siis võib juhtuda, et ta ei suudagi mõnes veidi kärarikkamas kohas uinuda. Lisaks linnas elades ja koera kaasa võttes ei ole ka jalutades võimalik hääli vältida. Küll sõidavad mööda autod ja küll pistavad koerad riidlema, et me nende aedadest mööduda julgeme. Seega minu põnn on enamike linnahäältega harjunud ja ei lase neist end häirida. Minu kutt on isegi niimoodi mul süles magama jäänud, et sõbranna pooleteisene samal ajal üleväsinult röökis. Loomulikult võimaldan talle ka vaikuses magamist ja ka ööd on üldjuhul vaiksed (välja arvatud õuest kostuvad helid), sest kuigi hääled ei pruugi üles ajada, siis unekvaliteeti võivad need ikka rikkuda.
Siiski olen nii mina kui mu tuttavad sattunud olukordadesse, kus mõtleme: MIKS just nüüd??? Näiteks jalutas mu sõbranna oma pojaga ja üritas teda magama saada. Laps juba peaaegu magab, kui möödub lärmakas poistekamp ja lapse silmad jälle lahti hüppavad. Jalutavad edasi ja koerad hakkavad nende peale haukuma, kuigi neil pole endal isegi koera kaasas. Laps endiselt ei maga. Siis jääb peaaegu magama, kui mööda põriseb... miski, mis näeb välja nagu mootoriga tõukeratas... Misasi see üldse on ja oh miks küll see just praegu peab mööda põrisema?
Meie tänasel jalutuskäigul möödusime aga eriti plärtsuva ja paukuva mootorratta müügitehingust. Ostja läks ka proovisõidule, nii et ta suisa kaks korda meist mööda paukus. Olgu, et õiglane olla, siis meie kõrval olles ta parasjagu gaasi ei tallanud ja päriselt milleski süüdi ei olnud, aga siiski mõtlesin ma, et huvitav, miks asjad just niimoodi kokku langevad. Pärast saime nautida ka murutraktori põrinaid ja muidki hääli, aga õnneks need poissi ei äratanud. Ei, tema ärkas siis, kui me jõudsime metsarajale... ju siis muutus liiga vaikseks või midagi :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar