Eesti suvi on alati tahtnud suureks saades sügiseks hakata. Seega harjutab ta igal võimalusel sügise moodi olemist. Meie asi on sellega lihtsalt leppida ning kohaneda ja kui sellest abi on, siis õigele eestlasele kohaselt natuke viriseda.
Pole sel vihmasel ajal ju häda midagi, kui selleks valmis olla. Tegelikult mulle isegi natuke meeldib koerailm. Varem jalutasin koeraga tihti ka vihmasel ja tuulisel ajal, kuna siis olid nii inimesed kui loomad kõik tubadesse pagenud ja tänavatel valitses rahu ja vaikus, mida lõhestas vaid vihisev tuul ja möödakiirustavad autod.
Nüüd, kui perre on lisandunud üks sell juurde, siis suure rajuga enam nii tihti õue ei satu. Väike vihm meid aga toas ei hoia. Ja ka suur vihm alati mitte. Lapsed on lompidest ja vihmasajust ju nii lummatud, et seda lõbu keelata küll ei tihka. Tuleb end lihtsalt varustada korralike vihmariiete ja kummikutega. Minu põnn saigi augustis esimese tugeva paduvihma kogemuse kätte. Mina eeldasin millegipärast, et ootame varju all, kuni kõige hullem ladistamine mööda läheb, kuid nähtavasti ma eksisin ja nii me end paduvihmas ja sügavates lompides järsku leidsimegi. Sellega oli lihtsalt kaks probleemi – esiteks pole minul nii häid vihmariideid, seega hakkas mul üsna kiirelt jahe. Teiseks ei täida vihmariided täielikult oma eesmärki, kui istuda sügavasse lompi, nii et kummikute ja pükste vahelt vesi sisse tuleb. Just seda mu põnn korduvalt ka tegi. Teda see siiski ei häirinud ja tema oleks meeleldi paduvihmas edasi lõbutsenud, kuid otsustasin ta lõpuks tuppa viia. Selle aja peale hakkas ta juba ise ka lombiks muutuma, üritades protesti märgiks mu käte vahelt minema voolata.
Kui isegi on sajuta ilm, siis on sageli üsna tuuline ja jahe. Kõige õhemaid ja lühemaid suveriideid oleme õnneks saanud kanda küll, aga samuti on asja ette läinud igasugused jakikesed, vahel suisa jope ja õhukese voodriga püksid ja muidugi ka mõnusad mütsid ja sallid, nagu see Breden Kidsi müts ja torusall, tänu millele on ka tuulisema ilmaga pea ja kael iilide eest kaitstud.
Alati ikkagi ei taha seal tuulte ja vihmade käes olla ja selleks puhuks on ka palju võimalusi sisetingimustes toredalt aega veeta. Suvisel ajal on hea enamik ajast õues olla ja vahelduseks aegajalt erinevaid kohti külastada. Sügis-talveks peaks aga palju vahvaid koduseid tegevusi planeerima, kuna õues enam nii palju ei ole ja päevast-päeva mängutubade vahet vast ka ei käi. Võimalusi iseenesest jagub.
Mängutoad on minu põnni jaoks juba põnevaks muutunud. Suve hakul ei osanud ta veel pallimerega midagi pihta hakata, nüüd aga rullib pallimeres, ronib osavalt, istub kiikedele ja tõukeautodele, mängib erinevate mänguasjadega ja lõbutseb ikka täiega. Hetkel veel abistan teda osa tegevustega, kuid juba varsti saan ilmselt koos teiste emmede-issidega pingil istuda ja oma võsukest heldinult eemalt jälgida.
Minu suur lemmik on ka beebikino, aga lapsuke on oma aasta ja kahe kuuga just selles eas, kui temaga kinoskäik üsna keeruliseks on muutunud. Beebieas oli lihtne – käisime ka peaaegu igakuiselt – kuna laps lihtsalt magas ja sõi. Seejärel juba mängis mu süles või siis ukerdas pingi ees – pole probleemi. Nüüd aga viivad jalad igale poole, kõike tahaks ka uurida ja katsuda, seega täit tähelepanu film minult küll ei saa, pooltki ei saa. Samas on pojake ka liiga noor, et ise filmist huvituda. Ta ei ole (õnneks) veel sugugi telekahuviline, isegi multikat vaatab vaid korraks, kui see kuskil mängib. Seega temaga koos kinoskäimisele peaksin vist mõneks ajaks pausi tegema, kuid ennast teades oleme me siiski ilmselt üsna pea jälle kinos, kuna seal mängimine ja suhtlemine on ikkagi vahva, isegi kui see on väsitav ja filmile väga keskenduda ei saa.
Kehva ilma tegevusi on muidugi veel palju, kuid need on meie sellesuvised lemmikud, mis ka eakohased on. Peaaegu oleksingi unustanud – vihmapäevadel saab ka kodus ilusate ilmadega soiku jäänud toimetusi teha – see on küll vaid emmede rõõm ja põnn minu vaimustust selle koha pealt küll ei jaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar