Väike ajakohastus

Saabunud on suur sügis - esmalt imeilusate kolla-punaste lehtede ja nii paljude värvivarjunditega, siis aga juba esimese öökülmaga, mis lehed pruuniks värvis ja puudelt langetas, jättes alles vaid palju pruuni, halli ja raagus oksi. See tõi kaasa veelgi suurema sõnadeikalduse, aga kuna alles viimaselgi nädalavahetusel tuletati meelde, et asju tuleb kirja panna, sest muidu on juba varsti neist alles vaid hägune mälestus, siis aitan oma lühikest mälukest ja teen ühe sigrimigri jutu vahepealsetest tegemistest.

Minu põnn on nüüdseks juba aasta ja viiekuune! Hiljuti sai läbi üks ülitähtis ja lähendav etapp - pojake võõrdus rinnapiimast. Oli ilmselt sobilik aeg, kuna see käis minulegi üllatuseks väga lihtsalt. Esimesed ööd olid küll keerulised, kuid seal oli vist ka mingeid muid segajaid, praeguseks on ööd juba üsna mõistlikud - 1-2 ärkamisega. Mõni laps magab juba poole-aastaselt öö läbi, kuid lapsed ongi erinevad ja minu laps on see palju ärkav varajane linnuke. See on sellise pika aja peale väga kurnav, kuna kvaliteetne uni on nii oluline, aga samas - mis seal's ikka - tuleb olla õnnelik selle üle mis hästi on ja meil on olnud muude tüüpiliste beebimurede asjus kõik nii hästi. 

Mina hommikul, kui mind mõnusast unerüpest välja tiritakse.

Ma arvasin, et võõrutamine saab väga keeruline olema, kuna viimasteks toidukordadeks olid jäänud öine ja varahommikune söömine ning kogemused näitasid, et ma olen nii väsinud, et ei jaksa öösel mingeid muid lahendusi katsetada. Isegi kui tegin plaani, et seekord proovin kuidagi muudmoodi, siis öösel olin siiski autopiloodi peal ja plaanidest ei tulnud mitte midagi välja. Siis kui me selle aga lõpuks kätte võtsime, siis see järsku toimis. Küllap oli see siis ka minu jaoks õige aeg (kuigi väike nukrus ja beebiigatsus käis sellega paratamatult kaasas). 

Muidu on põnn hullult vinge tüüp. Ta on täielik vigurvänt ja esineja - ta leiutab pidevalt midagi ja on ise siis nii uhke ja kavala näoga. Ta saab aru peaaegu kõigest, mida ma talle ütlen ja oma limiteeritud sõnavaraga saab ka oma asjad aetud - üks enimkasutatavaid sõnu on "emme," mida ta ütleb mulle, kutsule (kuna Remmi kõlab nii sarnaselt) ja kui ta midagi tahab, siis ükskõik kellele. Seega sobib see tema arvates pea igasse olukorda ja igale inimesele. Sõnu, loomahääli ja muid hääli on tal täitsa paras ports. Eks laps areneb ikka oma rütmis, aga sõnavara toetamiseks räägin temaga palju ja raamatud on juba ammuilma meie suured sõbrad, küll need sõnad millalgi ka aina enam välja hakkavad tulema. Selle kõigile ja kõigele emme ütlemisega on nalja ka saanud - näiteks kipub ta loomaraamatus ahvipilti nähes ka emme ütlema. Sel juhul väidan siis julgelt, et see "emme" on tal ikkagi siis selline üldine sõna, eksole... 

Võõramas olukorras on ta pigem tasakaalukas - jälgib olukorda ja otsustab mida teha. Kodus ja kui seltskonnas on teisi lapsi, on ta muidugi energiline rõõmurull, kuid muidu võõras kohas esmalt ikkagi tagasihoidlik ja vaikne. Kunstiline tegevus paistab talle väga meeldivat - plastiliiniga mängib tihti, vahel värvib pliiatsitega ja eriti meeldib pintseldamine ja värviga plötserdamine. Vildikad läksid praegu peitu, kuna vildikaga joonistamine meeldis küll väga, aga paraku mitte paberile. Peenmotoorika on tal hea - mosaiiknuppude ladumine tuli välja esimesel katsel, kruvikeerajat paneb õigesti kruviauku (see on nii vahva, kuidas väike asjapulk kõike püüab jäljendada), legoklotse laob kenasti ja üldse saab igasuguste pisikeste ja täpsust nõudvate asjadega hästi hakkama.

Käisime vahepeal ka esmakordselt koos väikesel spaa-puhkusel Pärnu Viiking Spaas. St. spaa-väljasõidul, välja just ei puhanud, aga mõnus oli küll! Veekeskus oli väga mõnus ning kauni ja rahustava kujundusega. Miinuseks võiks tuua selle, et "lastebassein" oli nii kuum, et sinna ei saanud minna ning seal ei olnud ka lastele ühtki lõbustust. Viibisime valdavalt suures basseinis, kus oli väga palju erinevaid elemente ning oli tore küll. Soojenemas käisime mullivannis, kuhu põnn pistis küll vaid jalad, sest talle nii soe ei meeldinud, ning hiljem kõlgutasime jalgu ka mõnes saunas. Seal oli muidu igasugu toredaid asjakesi - näiteks jääkülma veega lähker, mille endale kaela sai tõmmata, iglusaunad, massaažidušš jne. Veel oli vahva, et kui pudinatel kõht tühjaks läks, sai baarist suisa tuubipüreed soetada, nii et veemöll tühja kõhu tõttu katkema ei pidanud.

Veel on spaa-keskuses pisike mängutuba, jõusaal ja... võib-olla midagi veel, aga mujale ma ei jõudnud. Minu lapsuke jäi tavapärasest hiljem, peaaegu 21 paiku magama ja kuna ta veidi rahutu oli, siis pikutasin tema kõrval ja uinusin varsti isegi. Pärast head ja rikkalikku hommikusööki läksime veidikeseks jalutama - käisime mänguväljakul, jahisadamas ja vanalinnas. Olen Pärnus päris palju käinud, kuid seekord tundus see nii uus ja võõras ja muidugi imeilus - oli üks neist väga päikselistest päevadest.

Vahelduseks sattusin mõnda kohta ka ilma põnnita - näiteks käisin ööklubis Terminaatori kontserdil. Mina olen liiga väsinud või liiga vana, et istuda ja oodata, kuni pool kaks öösel bänd esinema hakkab. Kuigi Terminaator on alati hea, siis me ei olnud isegi päris lõpuni, kuna mõni inimene ei jaksanud enam oma haigutusi alla neelata (see ei olnud isegi mina! :D). Viimati käisin klubis mitu aastat tagasi ja saingi jälle kinnitust, et mulle meeldiks paremini mõni muu üritus, näiteks väike kontsert mõnes söögikohas või baaris.

Sellest järgneval nädalavahetusel sain teha hingele pai ja läbida Naiskodukaitse baasväljaõppe viimase puuduoleva mooduli (hea küll, tegelikult on ühest moodulist veel ka veidi puudu, aga selle see on kavas novembri lõpupoole, nii et paistab, et saan üle kivide ja kändude lõpuks oma baasväljaõppe tehtud.) Kivideks ja kändudeks on olnud igasugused raskendavad asjaolud - näiteks Lapimaal elamine või väga rase olemine või vastsündinuga kodus olemine - no kuidagi ei saanud seda BVÕd varem tehtud. Igatahes viimasena läbisin organisatsiooniõpetuse mooduli, kus sain kuulda NKK ajaloost, struktuurist, vormist jne. Võib kõlada kuivalt, kõlas eelnevalt mullegi, kuid reaalselt oli väga huvitav ja ka lõbus. Laupäevane 12-tunnine loengupäev läks nagu niuhti ja pühapäevane poolik päev veelgi kiiremini. Tunnistus käes, kihutasin (kõnekujund, sest päriselt ma olen kiiruspiirangu-pedant) edasi sünnipäevale vahvasse saunamajja, kus sain ühtlasi kokku oma lapsukesega, kes minu õega hommikul veel teiselgi sünnipäeval käis. Temaga seal sellist probleemi polnud, et oleks kurvalt emmet igatsenud, sest ta emmestas oma tädi koheselt ära ja tiris teda lakkamatult mööda mängutuba ringi, nii et tädi kiireks kohvikski mahti ei saanud. Igatahes väsis põnn seal pallimeres hullates nii ära, et autost välja võttes üles ei ärganud ning saunamaja diivanil üsna melu keskel veel tükk aega magas. Hiljem tahtsin temaga sauna minna (seal oli infrapuna saun, aurusaun, soome saun), kuid millegipärast see väiksele härrale ei sobinud, nii et lõbustasime end hoopis avaras pesuruumis veega mängimisega. Kui kõhud head-paremat täis ja kõigil soovijatel saunas käidud, asusime koduteele. Sõitma hakates ületas teed vahva linnuseltskond - tedrekanad või mingid taolised nobedad vudijad. See tegi mul tuju kohe veel paremaks ja isegi kerge äraeksimine mind ei morjendanud - ja mis veel veidram, äraeksimisest ja mõnda aega vales suunas sõitmisest hoolimata jõudsin Raplasse esimesena (endiselt kiiruspiirangute järgi:)). Ju siis valisin ikkagi kiirema tee.