Muidu kirjeldatakse teatriskäikude puhul vist sisu, tekkinud tundeid, olustikku ja meeleolu, aga mina mitte. Muidugi oli see meeleolukas, tore, lõbus - kuidas saanukski muudmoodi olla, kuna tegu on ühe mu lemmikmuusikaliga - Mamma Mia. Filmi olen korduvalt näinud, kuna see on nii südamlik, ilus ja lummavalt kaunite kaadritega, lisage sinna juurde veel ABBA muusika ja olengi müüdud!
Aga kui ma natukenegi lootsin, et äkki lapsukene halastab oma vaesele ammu-mitte-teatris-käinud emale ja laseb tal enne ja pärast ka puhata, siis see oli vaid õnnis lihtsameelsus. Ema peab ikka väga-väga hoolikalt järgi mõtlema, kas selliseid käike tasub ette võtta!
Et kõik ikka õige oleks, siis ärkas lapsuke juba eelneval ööl korduvalt, et ma muusikalipäeval ikka võimalikult väsinud oleksin. Hommikupoolik oli üsna tegus, kuna oli ühtlasi ka isadepäev - mängisime, sõime võileiva- ja kirsitorti ja viisime meenutuse ka vana(vana)isale. Seejärel sõidutasin lapse maale ja hakkasin teatriks valmistuma.
Etendus oli lahe, süžee oli mulle üsna tuttav, aga muusikalis oli lisaks palju toredaid tantse ja ka hetki, mis filmi ei ole mahtunud. Kui etendus 22.30 paiku lõppes, olin juba üsna unine ja mõtlesin, mismoodi küll "teised" selliseid hiliseid tegevusi teha jaksavad? Kas "teistel" pole seda pooleteise aastast unevõlga või on neil mingid muud trikid? Igatahes püüdsin olla hästi ergas, kuna poolteist tundi sõitu ootas veel ees. Lõpuks see mul õnnestuski, kuna kui ma ükskord maale jõudsin ja pärast südaööd voodisse maandusin, siis magama ma küll ei jäänud. Kõigepealt hakkas lapsuke siplema - muudkui siples ja siples, ajades mult viimsegi uneraasu. Siis vajus ta sügavamasse unne, ma vaatasin millalgi kella - juba pool 2 läbi, ja mõtlesin, kas tõesti peaks ma üles tõusma ja ma ei tea... telekat vaatama minema, kuna ei suuda magada. Lõpuks jäin siiski magama, kuid siis oli laps kell 5 kõpsti üleval. Avastas vist, et ohhoo - mingi emme on mu juurde tekkinud! Kellel nüüd veel aega magamiseks on?! Proovisin poolteist tundi teda edutult magama meelitada ja seejärel tõusimegi üles.
Ja siis mul oligi terve päev hukas, kuna ma olin lihtsalt nii väsinud. Sõitsin koju ja enam kodust välja ei läinud, isegi poodi mitte. Lürpisin päev otsa suppi, tundsin end ja nägin välja nagu ehtsas pohmakas oma zombi-oleku ja põlvini silmakottidega (küll ilma alkoholita) ja nii see päevake kuidagi õhtusse veeres. Järgmiseks päevaks oli õnneks energia taastunud, nii palju kui seda energiaks nimetada saab, sest neid kauneid aegu, mil ma tõesti end puhanuna tunneks, ma alles ootan.
Loo moraal - tuleb alati väga hoolikalt järele mõelda, enne kui omi asju tegema lähed, sest elu õitel on komme just siis eriti intensiivselt oma õieilu demonstreerida, näiteks kell 5 hommikul pärast oma emakese napilt 3,5h und.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar