Helendaja: Kilomeetrine kokkuvõte järgmistest suvetegevustest

Aeg on lipanud sinnamaale, et pool suve on juba seljataga ja paraku ei tea, kas see eesootav pool on suvi või pigem nagu üsna okei temperatuuriga sügis, nagu siin enamik päevi juba olnud on. On juuli keskpaik ja ühtegi hullu leitsakut pole veel olnudki, no mis see siis olgu?

Aga tegelikult võib siiski rahul olla ka nende päevadega, mil ei saja padukat ega puhu tormituul, sest õues saab sel juhul ikka palju olla - lihtsalt lühikeste riiete asemel on neid natukene rohkem seljas. Enamasti käime me mitu korda päevas õues, sest seal on põnnil lihtsalt palju põnevam kõike uudistada. Või siis läheme lõuna paiku õue ja laekume tuppa alles magamaminekuajaks, sellal kui tubased tegevused muudkui kuhjuvad. Las siis kuhjuvad, sest suvi ongi lõbutsemiseks ja kui põnn hakkab iga kord mütsi nähes õue küsima, siis ei taha teda sugugi toas hoida. :) Noh, lisaks on toas tema lemmiktegevusteks igasuguste väikeste pahanduste tegemine. Näiteks, kui tundub, nagu keegi juba hommikul vara siin mööbeldaks või kastitäie klotse põrandale valaks või taoks justkui kulbiga vastu metallist lauajalgu, siis... just see toimubki, kuni ma jälle selle käratekitaja muule tegevusele saan suunatud (ja ikka kiiresti suunan, mitte ei lase tal rahus naabreid terroriseerida.) Talveperioodiks pean ohtralt hästi lõbusaid tubaseid tegevusi plaanima, kui ma just siis ka pool päeva õues ei taha olla. Värske õhk on muidugi igal ajal hea, aga noh, külm hakkab ju, kui sama palju õues olla kui suvisel aal.

Viimase kuu sisse on mahtunud mõni tore suvine sündmus ja hulgaliselt vihma ja tormi, mis me tegemistele pidureid on tahtnud tõmmata. Lisaks on ka paar Väga Tähtsat Sündmust toimunud. Esiteks sai põnn jalad alla. Kuigi keskmisest veidi hiljem, nimelt 1a1k (ma täpselt ei ole uurinud, kuna vajadust veel ei tekkinud, kuid siit-sealt jäi silma, et normaalseks käimahakkamise ajaks loetakse kuni pooleteise aastani, kuid umbes 1a 3-4k võiks igaks juhuks arstiga konsulteerida, et äkki on harjutusi ja tegevusi, mis lapsele abiks oleks), siis oli ikkagi nii uskumatu näha, et minu pisike põnn päriselt ka püstiselt samme teeb. Hetkel ta liigub veel põhiliselt käpukil, kuid ta harjutab samme, ronimist ja igasuguseid uusi akrobaatilisi trikke väga palju. Väga vinge on näha, kui kiirelt ja äkiliselt arengud toimuvad.

Teiseks tähtsaks sündmuseks oli meil esimest korda öö eraldi veeta. Natuke ma küll muretsesin, kuid siiski arvasin, et see öö läheb üsna hästi, kuna põnn on selline rõõmus, rahulik ja mitte-võõrastaja ning ööseks läks ta oma lemmikinimese juurde (noh, pärast mind lemmik ikka, eksole). Läks aga hoopis väga hästi - oli ilusasti magama jäänud, öösel vaid kaks korda ärganud ja üleüldse igati pai poiss olnud. Mina seevastu oma ööga nii rahule ei jäänud, kuna ööbisin sõbranna juures ning võõras kohas on niigi keeruline magada, veel enam, kui üks pisikene kassipoeg igast tekipraost sisse ronib ja varbaid närima hakkab või siis niisama kuskil ringi trallib. Öösel ta siiski enamjaolt magas mu juures keras, kuid ma ärkasin sellegipoolest mitu korda. Paaril korral, kui põnn lühiajaliselt kellelegi hoida on jäänud, on ta samuti olnud musterlaps, mille üle on mul ilmatumalt hea meel, kuna nii võetakse teda teinekordki hea meelega vastu.

Veel on põnn õppinud väga selgelt väljendama, kui ta millegagi rahul ei ole. Näeb see välja nii, et ta teeb pahast häält ja vihast nägu. Näiteks ukerdab kuskilt äärest üles ja on siis väga pahane, et keegi teda sekundipealt sealt alla ei aita. Selle asemel, et ise jalad ees rahulikult alla tulla, mida ta ka kenasti teha oskab. Ka rõõmu ei hoia põnn vaid enda teada. Kui ta näeb oma sõpru või ükskõik mida, mis talle elevust valmistab, siis näitab ta näpuga või vehib kätega ja kilkab suure vaimustusega.

Tema verbaalne väljendusoskus on ka täiendust saanud, seda nii mitme uue sõna kui häälitsuste näol. Näiteks teeb ta pardi/dinosauruse/krokodilli häält (millegipärast teevad nad sama häält), autode/niidukite häält ja koera häält - kuna meil endal ka koer on, siis olen juba ammuilma õpetanud, et see on kutsu, aga selle asemel, et seda järgi öelda, kuulas põnn koerte haukumist ja hakkas ikkagi koerte kohta "auauau" ütlema. :)

Eraldi väärib märkimist meie rannaskäik. Kui üks ilus ilm vahele sattus, siis ei olnud muud valikut, kui rattad ranna poole pöörata. Eelmisel suvel me randa ei jõudnudki ja sel aastal käisime küll Soomes rannas ka, aga istusime seal rohkem varjus ja pidasime piknikut. Nii et suundusime oma lemmikranda Laulasmaal. Põnn istus algul ilusti rätiku juures ja kühveldas liiva. Siis läksime aga jalgupidi merd katsuma ja sellest hetkest peale oli liiv unustatud ja iga kord, kui ma põnni rätiku juurde tagasi tõin, oli ta paar hetke hiljem jälle laineid katsumas. Merevesi oli tegelikult üsna ujutav, kuid kuna ma vahepeal vist väga vanaks olen jäänud (oli ju vahepeal isegi sünnipäev), siis ma ujuma ikka ei läinud. Aga see, et põnnile vesi meeldib, on muidugi väga lahe. Olin ju ise ka see kala, keda kuidagi veest välja ei saanud, oli see siis soe või külm. Lisaks niisama plätserdamisele ja kilkamisele oli järsku põnni käes ka tema müts. Käsi koos mütsiga aga omakorda vee all. Ehk siis mere ääres peaks vist paeltega mütsi kasutama :D

Veel oleme käinud järve ääres, kus põnn jahedast veest hoolimata ikka vees tahtis möllata, mitmeid mänguväljakuid avastamas, stiilipeol ja niisama siin-seal lustimas. :)