Lehed

reede, 16. märts 2018

Püüame päikest

5. päev

Hommikul lähevad meil teed veidikeseks lahku - meie läheme portsu lastega "linna peale," sellal kui teised väikese matka ette võtavad. Päike paistab, ilm on ilus. Tegelikult on küll kõva tuul, aga me ei lase end sellest häirida ja kanname kangekaelselt lühikese varrukaga suveriideid. Algne plaan on minna "sisalikuparki," kuid suurim sell tahab juba hirmsasti mängida ja väikseim juba magab magusasti (keskmine on niisama), nii et kui silma hakkab mingi tore pargike koos mänguväljakuga, siis sinna suundumegi. 

Minu põnn, vanuse poolest keskmine, on endale eeskujuks võtnud suure ja targa naisterahva ehk siis 4-aastase neiu. Küll ta proovib tema järgi karelda, siis kõnnivad nad käpuli ja näugudes koos nagu kiisud, siis hakkab neiu kividega mängima ja põnn kohe järgi - no kui selline suur inimene teeb, siis see peab ju midagi asjalikku olema! 





Kui lapsed on piisavalt roninud, jooksnud ja liugu lasknud, siis suundume edasi mere äärde. Kauaks me küll ei jää, kuna tuul on seal eriti vali, kuid korraks saame varbad kollasesse (!) liiva ja jääkülma vette pista. Põnn pelgab veidi merelaineid ja minu külma vee ja varvaste kokkupuutel valla pääsenud kiljatus just olukorda paremaks ei tee. Rannaskäigu lõpetab jäätisepeatus. Soe õhk + kõva tuul = palju tilkuvat jäätist ja kleepumist. Aeg väikeseks pausiks!

Pärast pausi läheme siis õigesse sisalikuparki. Esmapilgul laiutab keset parki mingi suvaline kruusane-kivine küngas, millest võiks kiirustades ka midagi märkamata mööda tuhiseda. Kui aga päikesepoolsel küljel kive tähelepanelikumalt jälgida, hakkab silm peagi eristama seal kiviga sarnases toonis pontsakaid sisalikke. Ja oi, neid on palju! Nad on kollakas-oranžikate silmadega ja uhkematel isenditel on külgedel vahva sinine muster. Sellises koguses toredate suurte sisalike nägemine on üks põnev kogemus meie kõigi jaoks ja asjaolu, et nad siin elavadki, mitte pole tegu loomaaia või mingi muu kunstlikult loodud keskkonnaga, teeb selle elamuse eriti eriliseks. 






Edasi suundume Los Christianosesse, mis, kuigi ka turistide seas populaarne, ei ole täielikult kuurortlinn, vaid vana kalurilinn, kus kohtab ka tüüpilist kanaari arhitektuuri (võrreldes Playa de las Americasega, mis on täielikult turistidele loodud ja orienteeritud). Läbides tunneli, mis viib meid teisele poole sadamakaid, jõuamegi justkui mingisse teise maailma. Siin on kuidagi vaiksem, meeleolu on teine, siin on väikesed tänavad pisikeste armsate restoranide ning kohvikutega, kabelike, mille ees oleval platsil lapsed palli mängivad. Ka siin on ilmselt kõike, mida turist otsib (poekesed, restoranid jne), aga melu, kära ja väga silmatorkavaid reklaame paistab vähem kui Playa de las Americases. Kui mõnel sellil on põhjalik liivasrullimine tehtud, saamegi minna koju järgmiseks päevaks välja puhkama.




PS! Sellest rannast saime ka endale "Tenerife tunnuslaulu," mis meie meeltel ja keeltel veel pikalt püsis. Suur laine lükkas väikese neiu soolasesse vette pikali ja selleks, et teda lohutada ja selgitada, miks see vesi just nii soolane on, tutvustati talle sellist lugu nagu "Heeringas," mille kohta tal väga palju küsimusi tekkis ning mida ta siin pidevalt kuulata tahtis ja ise laulis, nii et see teistelgi kuidagi meelest ei saanud minna.

6. päev

Meid tervitab taaskord üks pilvine-tuuline hommik. Egas siis muud kui päikest otsima! Sõidame ümber saare läänekülje, läbi paksude pilvede ja vihma, kuni taevas hakkab selginema ja temperatuur tõusma. Harilikult on päikeselisem ja soojem saare lõunaosas, põhjas aga jahedam ja tuulisem. Seekord siis vastupidi. Jõuame Puerto de la Cruzi, kus on ilus ja päikesepaisteline. 



Pool seltskonda (meie sealhulgas) suundub Loro parki, teine linna peale jalutama. Kuna ilus ilm on kohale meelitanud tohutu hulga külastajaid, kulub suur osa ajast kuskil rahvamassis vaikselt sammumise peale, kuid hulgaliselt toredaid tegelasi õnnestub meil näha ikkagi. Käime vahvas pingviinide majas, kus on nii palju pingviine, kes seisavad majesteetlikult, vänderdavad "oks laiali" ringi, suplevad ja pikutavad lumel. Pargis on igasuguseid loomi ja eriti palju on papagoisid, kelle järgi park ka nime on saanud. Käime ka kahel loomade etendusel - merilõvid ja delfiinid. Muidu toimuvad ka mõõkvaalade ja papagoide etendused, aga mõõkvaalade osas olid mul väga kahetised tunded, kuna nad ei paista nii väga sellised loomad olevat, kes hirmsasti tahavad esineda, seega jäängi pigem sellest eemale, kuigi sellist majesteetlikku looma oleks niisama tore näha küll. Papagoi show'ks ei jää aga piisavalt aega. 






Merilõvid on väga vinged edvistajad. Ma ei teadnudki varem, kuivõrd liikuvad ja osavad on need jässakad ja kohmakana näivad tegelased - hüppavad ja vigurdavad nii et vähe pole. Nad paistavad ka üsna rahul olevat ja preemiaks mõeldud kala motiveerib neid päris hästi. Naerda ja imestada saab küllaga ja pisike neiu kommenteerib korduvalt, et "ma ei teadnud, et see niiii laheee on!!" Ühtlasi satume istuma otse teiste eestlaste selja taha. Sellest saan ma aru siis, kui olen põnnile juba öelnud, et ta ei saa tädi vorsti, kuna tädi sööb ise seda. 





Kui ka uhke delfiinide show on nähtud, läheme otsime endale söögikoha, milleks osutub itaaliapärane pitsa/pasta söögikoht. Kui me oma spagetimäed kätte oleme saanud, taipame alles, et spagetid ja pisikesed lapsed ei ole ehk kõige paremini sobiv kooslus. Noh, käte ja igasuguste instrumentide abiga saavad lapsedki siiski söönuks ja edasi läheme krokodille vaatama ja seejärel juba kalade majja, mis mõlema lapse jaoks nii vaimustav on, et kohe kaks korda seda läbima peame. Aga pean ka nõustuma - kalade akvaariumid on seal väga uhked ja ka igasuguseid põnevaid liike on seal küllaga. Meil õnnestub ka näha, kuidas tuuker akvaariumisse sukeldub ja põhjakaladele süüa üritab anda. Põhjakalasid ei paista see värk väga huvitavat, küll aga peaaegu kõiki teisi kalu, kes siis näljase parvena ümber tuukri tiirlevad ja midagi kätte üritavad saada. 



Õhtul, kuna ei või ju hetkegi raisku lasta, teeme veel jalutuskäigu tuulises Playa de las Americases. Lastele on see lõpuks küll natuke liiast ja mänguväljakult kodu poole suundume üsna vastumeelselt, kuna olles väga väsinud, peaks ju ometigi veeeel mängima, mitte koju puhkama minema, eks? Kodutee õnneks pikk ei ole ja kasutame väikeseid armsaid jalakäijate radu, kus kohtame mõnd kiisut, kes kõigil tuju paremaks teevad ja kohe nii meeldejäävad on, et ka teistel õhtutel sarnastes kohtades jalutades põnn kohe näuguma hakkab.



7. päev

Põgeneme taaskord kõledast kodulinnast - sedapuhku pealinn Santa Cruzi. Esmalt läheme suurde kaubanduskeskusesse, sukeldume poodidesse ja väljume sealt mõni tund hiljem. Ka seal on korra või paar kuulda eesti keelt - see on Tenerifel üsna tavaline, on see ju eestlaste seas väga popp reisisihtkoht. Vahva ja naljakas on, kui oled juba harjunud, et vastutulijate tekst on lihtsalt mingid hääled ja müra, kuid järsku haarab kõrv hoopis midagi nii tuttavat.

Pärast poodlemist käime la Teresitase rannas, kus on küll kõva tuul, mistõttu saame väikese ettekujutuse, milline kaliima võib olla, kuna tuul lennutab ohtralt liiva. Õnneks see väike liivatorm siiski raugeb ja saame rahulikult liivas rullida, kuni vapraimad ujuvad ja vähem vaprad muid asju teevad. 




Kuna päev alles kuidagi poolik näib, sõidame uuesti Santa Cruzi ja seekord suurde uhkesse parki/botaanikaaeda. See on mõnest kohast lintidega piiratud, kuid teisest kohast saame ilusasti sisse seda toredust vaatama. Ühtäkki oleme ümbritsetud kõrgetest palmidest, madalatest palmidest, peenikestest palmidest ja jämedatest palmidest, lilledest, igasugustest erinevatest kaktustest ja veel kõiksugu taimedest, mida ise kohe ära ei tunnegi. Veel leidub pargis purskkaevu, skulptuure, valjult krooksuvate pisikeste roheliste konnakestega tiik, kohvik, mänguväljak ja muidugi põnni lemmikuid tuvisid. Ta satub tuvi jälgedes käimisega kohe nii hoogu, et pean ta lõpuks kuskilt põõsa alt kinni püüdma. Mänguväljakul selgub ka, miks park osaliselt lintidega ümbritsetud on - järsku sajab puu otsast alla suur palmileht - ehk siis seoses suurte tuulte ja tormidega on see park tavapärasest veidi ohtlikum kant. Läbi pargi auto poole tagasi suundudes on ka natuke hirmsam - see palmileht oli ikka tõesti suur - aga ainult hästi natuke. 










Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar