Lehed

teisipäev, 30. jaanuar 2018

Unistustega ja unistusteta

Ma olen alati olnud üsna elava fantaasiaga. Mõte läheb kohe tööle ja pilt hakkab silme ees jooksma, kujutades ette igasuguseid ilusaid asju. Vahel koledaid ka. Ma ei vaata juba ammuilma õudusfilme, kuna minu kujutlusvõime on nende poolt juba rikutud, mistõttu kujutan vahel ette nõmedaid ja ulmelisi asju ning ei julge(nud) näiteks hämaras metsas käia. Olen isegi päris endast välja ennast ajanud mingeid metsamutante peljates. Õnneks pole see asi enam nii hull, kuna väldin nii õudukaid kui ka "hirmsaid" olukordi. 

Tegelikult tahtsin mutantide asemel hoopis unistustest rääkida. Selle elava fantaasiaga on alati kaasas käinud ka suur unistamine. Olen ikka unistanud igasugustest realistlikest ja ka ebarealistlikest asjadest ning mõtlemine ja unistamine on olnud minu jaoks väga meeldiv ajaviide. 

Ma isegi ei märganud, et praegu on midagi teisiti, kuni ühe vestluse käigus unistamine teemaks tuli ning ma avastasin, et ma peaaegu ei unistagi enam. Ma elan täielikult hetkes. Kuskil küll on mingisugune "varsti," aga kuna see on nii ebamäärane, siis ma isegi ei kuluta aega sellele, et seda mingite unelmatega täita. Ja mis "ei kuluta aega" - polegi enam sellist aega, et niisama passida ja unistada. Hetkel tundub kuidagi mõttetu ja ebapraktiline unistada asjadest, mille kohta mul pole veel aimugi, kas need ka täituda võiksid. Ja kui ei võigi, siis täidan oma vabad hetked parem millegi kasulikumaga kui võimatust unistamine. 

Ma olen vahel mõelnud, miks mõned inimesed paljudes olukordades kõike läbi mustade prillide vaatavad. Aga äkki nemad ka ei unista? Äkki selline unistuste puudumine ja tuleviku ebamäärasus tekitabki pikapeale olukorra, kus kõik tundubki lootusetu ja mõttetu? Minul on praegu veel kõik hästi, ma olengi selline optimist ja vahel lausa liigagi optimistlik, aga ma mõtlen, et äkki pikema aja jooksul võib selline olukord ikkagi rusuvalt ja ükskõiksust tekitavalt mõjuda - mõnel päeval olen seda isegi tundnud. 

Enda puhul olen küll kindel, et see periood on mööduv. Kui säilitada rõõmus meel ja ettevõtlikkus, siis küll kõik paika loksub ja on jälle aega unistamiseks - sest unistused on ilusad ja viivad edasi! :)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar