Lehed

esmaspäev, 27. november 2017

Mida siis teha, kui jalutada ei saa?

Kolmandal päeval ma juba veidi pelgasin jalutama minna, sest kui kahel päeval on jalutuskäigud saanud väga kiire lõpu ootamatutel mudastel ja veristel asjaoludel, siis tekib juba küsimus, kas kaks jääb kolmandata? Õnneks küll - jagus küll nii üht kui teist ka kolmandasse päeva, aga seda juba tavapärasel määral - põlluvahetee lompides traavimisest ja liiga innukast puuokste närimisest, mis veidi koerakese igemetele liiga tegi. 

Esimesel päeval läksime poisipõnni ja koeraga jalutama. See väiksem ja kahejalgsem sell sai samal päeval pooleteise-aastaseks ja oli selle puhul eriti eeskujulik kõndija. Jalutasime läbi lompide, vaatasime ja kommenteerisime möödujaid (olgu-olgu, möödalendajaid kui täpsem olla ehk siis rääkisime lindudest), põnn lükkas naerdes oma jalutuskäru ja tegi vist üldse pikima jalutuse enda jalgadel, mis oleks võinud veel jätkudagi, kui järgmine lomp, mille ta sihikule võttis, poleks olnud eriti mudane ja libe, nii et järsku ta seal pikali oli, nii et - liialdamata - pealaest jalatallani mustast porist tilkus. Võtsin ehmunud lapse sülle, värvudes ka ise kenasti porikarva, puhastasin ta näo nii hästi, kui sain, vahetasin tema läbimärja mütsi enda oma vastu ja pöörasime siis otsa kodu poole tagasi. Hea, et riided ja jalatsid veekindlad on, sest tänu sellele oli ta õueriiete alt võrdlemisi kuiv. Kodus laps vanni ja väiksest murjanist sai taas roosa ja läikiv lapsuke. 

Teise päeva jalutuskäik oli esmalt üsna edukas - põnn jäi kärus magama ja olime juba üsna hea tiiru jõudnud teha, kui märkasin järsku maas väikeseid verelaike ja kiire skaneering üle koera tuvastas, et see tuleb tema koonupiirkonnast, kuid alguses ei saanud ma täpselt aru, kas see tuleb suust või ninaümbrusest. Sel päeval oli natuke lund maas, nii et tegin talle lumega külma kompressi. Lumi ja natuke salvrätte - muud mul käepärast polnudki. Nägin siis, et tal oli nina alt kuidagi (ma isegi ei kujuta ette, kuidas?!) väike nahariba lahti tulnud. Näohaavad on aga sellised vererohked, seega paljalt lumega ma verejooksu pidama ei saanud, nii et hakkasime ruttu koju minema, veretilgad taga. Kuna see vigastus oli nii halva koha peal, siis polnudki muud teha - jätkasin kodus lumekompressidega ja jälgisin olukorda, kuni veri jäigi pidama. Üritasin ka ühe sidemetutsakaga kerget survet avaldada, et haav kinni jääks, aga seda ei olnud võimalik sinna normaalselt siduda, seega püsis see tutsak seal nina all kaks minutit, kuni koerake selle kerge käpaliigutusega eemaldas. Väga väike haav, aga ehmatust kui palju. 

Hullult tuuliste ja lörtsiste ilmadega, mida paraku omajagu esineb, käime nagunii väljas palju vähem kui suvel, mil olime sageli pea terve päeva õues, ja veelgi vähem sellistel päevadel, nagu need eespool kirjeldatud. Suve lõpus mõtlesingi, et mida üldse teha, kui enam nii palju õues ei saa olla? Õige vastus - minna paksuks! Okei, see ei ole mingi kohustus, aga minule isiklikult on see rohke toasviibimine küll halvasti mõjunud. Leidsin täna asju sorteerides vana sammulugeja, ostsin sinna uue patarei ja panin peale - sain esimese päevaga... 5000 sammu. Vähemalt sain nüüd teada, et see lookene nii kehv on ja tuleb ikka pikemad õueskäigud kuidagi päevakavasse tagasi saada. See polegi nii lihtne, kuna tubaseid tegemisi on väga palju - tuleb mängida ja süüa ja koristada ja remonti teha, nagu ka kõiki neid teisi to-do listis olevaid asju. Sellest hoolimata käime igapäevaselt õues, aga järelikult vähevõitu. 


Tubaseid tegevusi on seega märksa rohkem kui suvel arvata oskasin. Kerget pahurust esineb võib-olla küll natuke rohkem kui varem, kui ma näiteks päris kogu aeg ei soovi, et mind sõrmepidi täpselt mänguasjakasti kõrvale istuma talutatakse. Enamasti ma ikkagi lähen sinna kuhu vaja, sest kui laps tahab minuga mängida ja mul tegelikult midagi tähtsat teoksil pole, siis ongi järelikult mänguaeg. Ta ei ole kunagi olnud omaette toimetaja, alles nüüd on ta hakanud ka iseseisvalt mängima, näiteks Legodest midagi ehitama. Põnnile meeldib ka meisterdada, maalida, joonistada. Ukseavasse panime kiigekonkud, et ka toas aegajalt kiikuda saaks. Lisaks muudele tegevustele on teda juba nii mõnus kaasata igasugustesse "suurte" tegevustesse - oleme teinud piparkooke, tavalist kooki ja muid toite, koristame juba ammuilma koos, teeme remonti, ehitasime nagi jne. Ta vaatab ja proovib kõike järgi teha, nii et teda oma tegemistesse kaasates on esiteks temalgi lõbus ning teiseks ta õpib. Kõik ei lähe alati küll nii sujuvalt, näiteks olid koogitaignas ühtäkki ka mingid muud esemed laualt, aga mis siis! Üksi saaks kiiremini, aga see on super, et ei pea enam kõike kuhjama tema uneajale, vaid saab osa asju päeva jooksul üheskoos ära teha. 

Pika jutu lõpetuseks - kui jalutada ei saa või jalutuskäigud lõpevad järsult, siis toas on tegemist küll, kuid vorm ja tervis ütlevad - ikka rohkem õue! 

Rõõmu ja imestust kui palju, kui hommikul aknast välja vaadates, on maa ja katused kuidagi valgeks läinud.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar