Soomemaale minnes oli tore, et sain võtta aja maha ja puhata mõnda aega töörutiinist. Kuna ma aga seal tööle mineku mõtted kiirelt olude sunnil maha matsin, siis hakkas peagi kimbutama väike igatsus. Hakkasin igatsema võimalust käia tööl ja rakendada end sel moel kasulikult. Seega mõtlesin, et Eestisse naastes võiksin uurida, kas kuuks ajaks mu vanas töökohas abikäsi vaja on. Kuuks ajaks seetõttu, kuna peagi ootab ees kolimine ja lisaks ei osanud ma ette ennustada, kuidas ja kui kaua mul ikkagi võimalik seal töötada on.
Pärast nädalast sisseelamist Eestis sadasin reede pärastlõunal "oma poodi" ja uurisin, millal juhatajal võimalik vestelda on. Ta võttis mu kohe vastu, seega uurisin, kas neil kassaliinis abi vaja on. Ma pole kunagi seal just kassateenindajana töötanud, aga eeldasin, et kuuks ajaks on see parim, mida mul sealt saada on. Ja samas oleks see hea pingevaba töö(selles mõttes, et pole mingeid tähtaegu, millest kinni pidada ega suuri otsuseid, mida langetada), kui jätta välja väikesed negatiivsed intsidendid, mida vahel ikka esineb, kuna inimesi on igasuguseid. Suurimaks ohuks pidasin ikkagi seda, et seal oleksin ma viirustele väga avatud, aga lootsin enda tugevale immuunsusele.
Aga mul läks hoopis veel paremini ja sain peaaegu tagasi oma vanale töökohale kategooriajuhina, kuna mu endine paariline jäi pikale haiguslehele ja mina sain tema asendajaks (sama töö, aga teised kategooriad). Seega sain veelgi sobilikumad tingimused ja suurema võimaluse ka viirustest puutumata jääda.
Tööle minnes oli tunne, nagu oleksin naasnud puhkuselt, kuigi tegelikult olin ära 4 kuud. Hetkeseisuga olen igatahes väga rahul. Jalad kipuvad küll väsima rohkem kui varem, aga muidu on tööl väga tore. Mõnus on saada kodust välja ja teha midagi kasulikku, kuna varsti nagunii pikk kodusviibimine ees ootab. Kartsin ma igatahes rohkem, kui asi väärt oli. Eks ma jälgin ka, et liiga ei teeks (varemgi kippusin vahel üle pingutama), aga hetkeseisuga pole häda midagi. Noh, nädal on käidud ja praeguse plaani järgi 3 veel ees. Kui midagi ei muutu ja ma midagi ära ei sõnunud, siis töötaks seal kauemgi, kui mulle mingit rakendust leitaks, aga eks seda tasub mõelda siis, kui see aeg lähemale jõuab.
Mul on hea meel, et vahelduseks kõik nii hästi kokku langes.
Pärast nädalast sisseelamist Eestis sadasin reede pärastlõunal "oma poodi" ja uurisin, millal juhatajal võimalik vestelda on. Ta võttis mu kohe vastu, seega uurisin, kas neil kassaliinis abi vaja on. Ma pole kunagi seal just kassateenindajana töötanud, aga eeldasin, et kuuks ajaks on see parim, mida mul sealt saada on. Ja samas oleks see hea pingevaba töö(selles mõttes, et pole mingeid tähtaegu, millest kinni pidada ega suuri otsuseid, mida langetada), kui jätta välja väikesed negatiivsed intsidendid, mida vahel ikka esineb, kuna inimesi on igasuguseid. Suurimaks ohuks pidasin ikkagi seda, et seal oleksin ma viirustele väga avatud, aga lootsin enda tugevale immuunsusele.
Aga mul läks hoopis veel paremini ja sain peaaegu tagasi oma vanale töökohale kategooriajuhina, kuna mu endine paariline jäi pikale haiguslehele ja mina sain tema asendajaks (sama töö, aga teised kategooriad). Seega sain veelgi sobilikumad tingimused ja suurema võimaluse ka viirustest puutumata jääda.
Tööle minnes oli tunne, nagu oleksin naasnud puhkuselt, kuigi tegelikult olin ära 4 kuud. Hetkeseisuga olen igatahes väga rahul. Jalad kipuvad küll väsima rohkem kui varem, aga muidu on tööl väga tore. Mõnus on saada kodust välja ja teha midagi kasulikku, kuna varsti nagunii pikk kodusviibimine ees ootab. Kartsin ma igatahes rohkem, kui asi väärt oli. Eks ma jälgin ka, et liiga ei teeks (varemgi kippusin vahel üle pingutama), aga hetkeseisuga pole häda midagi. Noh, nädal on käidud ja praeguse plaani järgi 3 veel ees. Kui midagi ei muutu ja ma midagi ära ei sõnunud, siis töötaks seal kauemgi, kui mulle mingit rakendust leitaks, aga eks seda tasub mõelda siis, kui see aeg lähemale jõuab.
Mul on hea meel, et vahelduseks kõik nii hästi kokku langes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar