Hola Tenerife!

1. päev 

Päev algab kell 3.40. See ei ole eriline probleem, kuna saadud unetunnid olid nagunii lünklikud ja erksad, kogu aeg justkui valmis ärkama. Riided selga, väike rahuhetk ja ongi aeg hakata last riietama, kes selle sahkerdamise peale siiski ärkab ja une järsu katkestamise pärast natuke pahur on. Suures elevushoos õnnestub mul viimasest trepiastmest mööda astuda ja hüppeliigese väändudes põlvili kukkuda, kuid hops püsti - kõndida saab - ja edasi! Veel viimased lõdisemised 15-kraadises pakases enne lennujaama jõudmist. Sihtpunkti jõudmiseks peame ette võtma kolm lendu, mis koos lennujaamades ootamisega kokku umbes 12 tundi kestab. 

Sõit-sõit alaku!

"Auto!" "See on lennuk." "Autooo!!!" "See on ka lennuk." Sellist dialoogi peame terve lennupäeva ja ka järgnevatel päevadel. Hoolimata rohkest selgitamisest on enamik sõidukeid ikkagi autod, olgu sel rattad või tiivad. 

Esimene lend möödub väga edukalt. Mina küll kardan veidi, aga püüan hästi vapper olla, et laps minu ärevust ei tajuks. Põnn nosibki rahumeeli saiakest, tegeleb veega värvimise raamatuga, mängib uue spetsiaalselt lennusõiduks varutud lehmakesega, vaatab aknast välja ja on üsna elevil nii tõustes, maandudes kui üleüldse. 

Veega värvimise raamat on lennukis hea abimees

Ümberistumine möödub viperusteta ja niisamuti ka teine lühike lennuke. Jõuame Düsseldorfi ja mul on endiselt kotis varuks (tahaks öelda "raskekahurivägi," aga lennukitega seoses ei tasu selliseid väljendeid vist pilduda) kõige põnevamad lõbustused, millega lennukis aega sisustada. Seni on Põnn kätte saanud mõne talulooma, kes ühes temaga aknast välja vaatavad ja häälekalt nuhutades kõike skeptiliselt nuusutavad (nuusutamine on praegu väga teemas) ning kodust kaasa võetud veeraamat, mis üks lemmikutest on. 

Düsseldorfi lennujaamas võtab lapsuke pühaks ülesandeks ära kaduda. Ma võisin ju loota, et muidu ettevaatlik ja häbelik laps püsib nii võõras ja lärmakas kohas minu ligi, aga rohkest istumisest jäi üle liiga palju energiat ja üldse tundub kõik nii põnev, et tuleb ringi joosta, asju patsutada, igale poole pugeda, olenemata sellest, kas mingi emme-persoon on läheduses või mitte. Ohtrad põgenemiskatsed ajavad minu närvid üsna krussi, lisaks sellele vahetatakse veel lennuväravat, lennukile pääsemine hilineb umbes pool tundi ning kõige tipuks hakatakse midagi meie istekohtadega susserdama. Selle tulemusena jääme ilma ühest kinnimakstud istekohast (see inimene küll ei tulnudki reisile, aga koht peaks ikka meie oma olema) ja oleme üldse lennuki peal eri kohtades laiali. Tänu vastutulelikele kaasreisijatele saame niipaljugi kohti vahetada, et vähemalt kolm kohta on kõrvuti meie päralt, teised siis teistes ridades eraldi. Mina olen kolmanda lennu ajaks juba üsna tubli ja kardan õige vähe, laps jääb aga üldse kohe magama ja magabki pool lendu nagu naksti maha.  Ärgates on küll tüdimus juba kõigile ligi tikkunud, kuid ägeda lemmiku loomaraamatu ja pliiatsi-paberi abil saame viimased tunnidki edukalt mööda saata.

Põnniga lennukiga reisimine, sh ümberistumistega, oli üle ootuste edukas. Ta oli nii kannatlik ja rahulik, mängis ilusti, ei jooksnud hullunult kitsas lennukikoridoris (seda tegi ta hoopis Düsseldorfi lennujaamas, aga seal on vähemalt ruumi rohkem) ja aitas mulgi end kindlamalt tunda.

Tenerifele jõudes saame kätte kogu (juhhuu!) oma pagasi ning astume välja, kus ootab meid... tavaline eesti-pärane suveilm, st jahe ja kõva tuulega. Lumisest ja miinuskraadidega Eestist tulnuna on see küll igati tervitatav, kuna iga ilm, mis ei nõua kümne kihi talvevammuse kandmist, tundub muy buen, veel enam, kui silma hakkavad ilusad uhked palmid. Hakkame ootama oma rendiautot, mis lennuki hilinemisest hoolimata muidugi valmis ei ole. Põnn kasutab vaba hetke, et kapata kiviklibus puude ja põõsaste vahel, vaadata TUVISIIID, palme, lilli, lehti, kive - kõik tundub nii tore! 

TUVIIII!!

Kui me lõpuks oma auto-nimelise tikutopsi kätte saame, mil muideks vilgub õlituli ("Everything is OK! Put sunglasses on, if light disturbs.") ja muidki puuduseid on, imekombel on pagasigi peale pressime, siis stardimegi oma ajutisse koju Playa de las Americases. 

Auto ootamise ja hilisemate sekelduste valguses mainiks, et muidu on hispaanlaste "kuskile pole kiiret ja kellaaegu lepitakse kokku vaid moe pärast" ellusuhtumine täitsa tore, ent pärast pikka päeva koos karja väsinud laste (ja täiskasvanutega) on see ikkagi natuke närve krussitav. Olles ise hirmus täpne ja nii. 

Et päevale veel vürtsi lisada, ootavad meid veel ees sekeldused maja leidmise ja sinna sisse pääsemisega, kuid lõpuks tervitab meid Julio, kes juhatab meid korterisse. Too härra hüppas just välja mingist veidrast hispaania filmist, olles natuke (palju!) liiga aktiivne, naerdes natuke (palju-palju!) liiga palju ja rääkis natuke liiga vähe inglise keelt. See et "one hour" on tegelikult kaks, on vist kah ilmselge. Google Translate, kuhu härra nii kiiresti hispaaniakeelset teksti sisse vuristab, et see pooltel kordadel järgigi ei jõua, abil saame oma jutud räägitud ning seame end sisse Villamari, mis osutub üliilusaks, suurepärase asukohaga vägagi omanäoliseks majaks. 

Rõdu vaatega sisehoovi

Sisehoov

Sisehoov

Sisehoovi vaade ookeanile

Korter ise on luksuslik ja ilus ja meile vägagi hästi sobivalt esimesel korrusel, võimalik on sõita ka 9. korrusele, kust avaneb võrratu vaade ümbrusesele - Playa de las Americasele, ookeanile, el Teidele. Sisehoovis on ilus ja suur bassein, väike (küll kütmata, st liiga külm) lastebassein, päevitusala uhke ookeanivaatega ning väga omapärane aiake trepikeste ja erinevate taimedega. Merepoolsest väravast väljudes jõuab otse imelisele promenaadile, kus me veidi ühele ja teisele poolele jalutame, kuni väsimus meid niidab. 

Trepikestega siseõu

Trepikestega siseõu

Siseõu põnevad rajakesed

Vaade kaktustele ja ookeanile

Playa de las Americas/Adeje - vaade Villamari 9. korruselt

Vaade Villamari 9. korruselt

Promenaad

Toapäev ja õuepäev

Viimasel ajal pole me eriti tihti argipäevarutiinist välja saanud ja põhjuseid on mitmeid: olgu selleks siis remondis olev auto, koju aheldav haigus või harilik talveväsimus. Alles see oli, kui jätsin ujuma minemata, kuna lihtsalt.. ei jaksanud seda ette võtta ja päev hiljem oli juba hilja, kuna siis lõi välja uus haigus.

Küll aga oleme kaasa läinud, kui meid kuskile kutsutud on. Jaanuaris oli üheks selliseks korraks KUMU kunstimuuseumi külastus. Hinnalised kunstiteosed, vaikselt keskenduvad külastajad ning... tormakas väikelaps. Kõlab hästi, eks? Eks! 

Alustuseks tuleb meelde tuletada vana tõde, et kes ei viitsi lugeda, see saab tukast sugeda. Või siis last ja vankrit pikkadest treppidest alla kanda. Ehk siis kui marssida midagi uurimata sisse sealt, kust tavaliselt, siis lifti ega kaldteed sealt ei leia - need asuvad hoopis teises kohas. Pole viga, igasugune füüsiline tegevus saab nimeks "Masca trenn," viidates Tenerifel asuvale Masca külale, kust saab alguse tore rajake piki kuristikku, mis kuuldatavasti nii üles kui alla matkades korraliku koormuse annab, mistõttu ettevalmistav treening igati mõistlik on. Kui palju ma seda mäetrenni just teinud olen - noh, mitte palju, kuid panen lootused sellele, et peaaegu 14kg kandmine mitu korda päevas nii treppidel kui mujal vähemalt natukenegi lihaseid ergutab. 

     

KUMUs oli põhiline eesmärk külastada Saksa ekspressionistide näitust, mis veel viimast nädalat avatud oli. Silme ette visandus pilt sellest, kuidas üks pöörane laps mööda näitusesaali jookseb, midagi valjuhäälselt seletab ja kõiki taieseid katsuda üritab. Tegelikult sain kõik maalid vaadatud ja peaaegu kõik tekstidki loetud. Põnn küll lippas tasakesi ringi, käis vaheseinte tekitatud nurkades itsitamas (mis pole seotud "nurgas seismisega," sest selle kontseptsiooniga ta tutvunud ei ole) ning vahepeal võttis aja maha ja pikutas veidike põrandal ning kõigutas jalgu. Lõpetuseks panime kokku magnettükkidest maali, sellal kui põnn lastelaua ääres julgete värvidega tundeküllast ekspressionistlikku joonistust lõi.

Meie jaoks oli see igati kordaläinud käik, kuna põnn sai kenasti ja viisakalt ringi sibada ning mina sain hingele kosutust. Kui aga ei julge õnneratast keerutada, kas lapsel on parajasti "jaa, maalid, väga huvitav" tuju või siis galopeerib ta taas vabadusse pääsenud metslooma kombel pööraselt ringi, siis on KUMUs ka eraldi üritused beebidele ja väikelastele. Me pole seal käinud, aga kirjelduse põhjal tundub küll vahva.

Nüüd aga nakatusin vahelduseks nohu jm jama viirusesse, mis uimasusest-peavalust-ninavalust-non-stop-nuuskamisest hoolimata on täitsa talutav, sest sellega on siiski võimalik funktsioneerida. Eelmine meid külastanud haigus oli nimelt mingisugune jube kõhuviirus, mida mul pole äkki 10 aastat olnud ja põnnil mitte kunagi. Selle kõrval näib see "tavaline külmetushaigus" täitsa rannapuhkusena.

Seetõttu ma ei lasknudki nohul ja peavalul end takistada, kui läksime pühapäeval metsa kelgutama ja võsa koristama. Põnn, kes on teoorias suur metsamees ja vanaisa juurde minnes pea alati esimese asjana mängukiivri, kaitseprillid ja pisikese põriseva mootorsae haarab ja "saagima" asub, osutus siiski vaid suure-jutu-meheks, sest nii kui me startisime, jäi ta autos magama ja magaski enamiku käigust maha. See sobis mulle küll hästi, kuna sain rahulikult oksi vedada. Vammustesse mässitult okste järele kummardamine oli küll tavapärasest keerulisem ja sahisevam. Kui ma seda okstekorjamist aga tööks nimetasin ja mulle vastu vaieldi, et see pole ju mingi töö, vaid lõbu, siis tegelikult pean muidugi nõustuma - ilusas lumises metsas natuke mütata ja toimetada - see ongi lõbu! 

Palju suuri sõrgu. Noored puud, mis põtrade poolt puutumata on jäänud, saavad saagiks kitsedele. Need koorivad puu ära ja ongi puul lips läbi. :(

Kõik muidugi seda arvamust siiski ei jaga. Kui põnn üles ärkas, panin ta kelgule ja tegime natuke "lõbusõitu", mille väike härra ärkamisjärgse torssis olekuga "ära kannatas," igaks juhuks käsi kõrgel hoides, et need selle õudse valge jubedusega kokku ei puutuks. Kusjuures on muidu tegu suure kelgu- ja lumefänniga, aga noh, ärkamine. Minu jaoks oli see jälle "aa, Masca trenn", kuna pehmes paksus lumes sumbates ja kelku vedades muutus see kelk küll mitu korda raskemaks, nii et istu või ise peale ja oota, kuni keegi päästma tuleb. Äkki tuleb? Saime siiski oma jõududega hakkama ja sooja (või soojalaadsesse) koju tagasi, ei pidanudki metsa jonnima jääma. 

Unistustega ja unistusteta

Ma olen alati olnud üsna elava fantaasiaga. Mõte läheb kohe tööle ja pilt hakkab silme ees jooksma, kujutades ette igasuguseid ilusaid asju. Vahel koledaid ka. Ma ei vaata juba ammuilma õudusfilme, kuna minu kujutlusvõime on nende poolt juba rikutud, mistõttu kujutan vahel ette nõmedaid ja ulmelisi asju ning ei julge(nud) näiteks hämaras metsas käia. Olen isegi päris endast välja ennast ajanud mingeid metsamutante peljates. Õnneks pole see asi enam nii hull, kuna väldin nii õudukaid kui ka "hirmsaid" olukordi. 

Tegelikult tahtsin mutantide asemel hoopis unistustest rääkida. Selle elava fantaasiaga on alati kaasas käinud ka suur unistamine. Olen ikka unistanud igasugustest realistlikest ja ka ebarealistlikest asjadest ning mõtlemine ja unistamine on olnud minu jaoks väga meeldiv ajaviide. 

Ma isegi ei märganud, et praegu on midagi teisiti, kuni ühe vestluse käigus unistamine teemaks tuli ning ma avastasin, et ma peaaegu ei unistagi enam. Ma elan täielikult hetkes. Kuskil küll on mingisugune "varsti," aga kuna see on nii ebamäärane, siis ma isegi ei kuluta aega sellele, et seda mingite unelmatega täita. Ja mis "ei kuluta aega" - polegi enam sellist aega, et niisama passida ja unistada. Hetkel tundub kuidagi mõttetu ja ebapraktiline unistada asjadest, mille kohta mul pole veel aimugi, kas need ka täituda võiksid. Ja kui ei võigi, siis täidan oma vabad hetked parem millegi kasulikumaga kui võimatust unistamine. 

Ma olen vahel mõelnud, miks mõned inimesed paljudes olukordades kõike läbi mustade prillide vaatavad. Aga äkki nemad ka ei unista? Äkki selline unistuste puudumine ja tuleviku ebamäärasus tekitabki pikapeale olukorra, kus kõik tundubki lootusetu ja mõttetu? Minul on praegu veel kõik hästi, ma olengi selline optimist ja vahel lausa liigagi optimistlik, aga ma mõtlen, et äkki pikema aja jooksul võib selline olukord ikkagi rusuvalt ja ükskõiksust tekitavalt mõjuda - mõnel päeval olen seda isegi tundnud. 

Enda puhul olen küll kindel, et see periood on mööduv. Kui säilitada rõõmus meel ja ettevõtlikkus, siis küll kõik paika loksub ja on jälle aega unistamiseks - sest unistused on ilusad ja viivad edasi! :)

Vahetatud

Häppi njuu jiir! 

On jälle aeg möödunud kuu kokku võtta, sest teadagi kipuvad mälestused tuhmuma, kui need kohe kirja ei saa - eriti praeguse mäluga, mis töötab vähendatud võimsusel.

Ootasin seda jõulukuud justkui nii kaua. Jõuludeni oli terve igavik, kuni järsku - pauh! detsember! - pauh! jõulud! Aga detsembrisse mahtus igasuguseid esmakordseid kogemusi. Näiteks esimene pikem haigus põnnil. Nohu-köha-väike palavik oli tal varemgi olnud, kuid seekord arenes asi larüngiidiks. Minul ei olnud varem larüngiidiga kokkupuudet olnud ja kirjeldasin sümptomeid algul kui "häälest ära varese köha ja õhu ahmimine." Siis kui sain teada, millega tegu, sain pildi täiesti kokku viia - mitu päeva kõrget palavikku, haukuv köha - eriti öösiti. See oli üsna hirmus, kuna laps läheb ise endast välja, kui hästi turse tõttu hingata ei saa - hakkab nutma, mis veelgi hingamist raskendab jne. Õnneks saime omal jõul hakkama - laenasin kibekiirelt inhalaatori, tegin talle auru ja varsti olukord paraneski. Pärast seda soetasime ka endale inhalaatori - varem sellest otseselt puudust ei tundnud, aga larüngiidi puhul on see üsna hädavajalik, kuna on hea kodune abiline. Alternatiivid on vannitoas aurutada vms, aga see võtab palju rohkem aega ning lisaks saab inhalaatorisse vajaduse korral turset alandavat ravimit lisada (retseptiravim).

Kui vahepeal üks tervem periood oli, käisime eksprompt puhkusel Haapsalus. Poiss oli väga vapper, kuna startisime üsna pea pärast tema lõunauinakut ja oli terve sõidu ajal ärkvel. Lisaks hakkas hämarduma ja tal oli üsna igav üksi tagapingil, kuid tänu intensiivsele loomalaulude laulmisele jõudsime siiski rõõmsas tujus kohale. Peatusime Laine spaa-hotellis, mis on selline rahulik, ilus ja väikese spaakesega kohake. Ühtlasi olin seal ainukesena lapsega, seega paistab see hotell just pensionäridele väga meeldivat. Kui me algul hotellituppa jõudsime, siis arvas põnn, et see vist ongi spaa, kuna tema viskus igatahes dušinurka siruli ja hakkas spaatama. Hiljem läksime siiski ujuma ja saunadesse, kus oli väga tore - spaa oli küll pisike - üks bassein, mullivann ja kaks sauna, kuid me käisime seal nii õhtul kui hommikul ja oli lõbus küll. Mängutuba, kus me uhkes üksinduses aega veetsime, oli otse meie toa vastas, nii et ka sinna sattusime korduvalt nii hommikul kui õhtul. Järgmisel päeval plaanisin natuke Haapsalus ringi vaadata, kuid üks mees jäi kohe autosse jõudes magama, nii et sõitsime hoopis koju. Eks see puhkamine ole väsitav kah.

Seejärel jõudis kätte esimene koduste laste jõulupidu. Mullu oli ta selleks veel liiga väike. Seal sai mängida, tantsida, näksida ja muidugi - jõuluvanaga kohtuda. Nagu arvasin, siis ta jõuluvana just ülemäära ei usaldanud, kuid värviline pakk oli piisavalt ahvatlev, et minu külge liibunult "kannatas" ta selle kahtlase habemiku ikka ära, võttis talt ettevaatlikult kommipaki vastu ja tegi siis ruttu sääred. 

No ja siis need jõulud, mida tuli nii kaua oodata ja siis olid need järsku kohal. Jõulutunnet oleks vist pidanud varem meelitama hakkama, sest kuigi tegin vahepeal piparkooke, kuulasin natuke jõulumuusikat ja kaunistasin kodu, siis päris meeleolu ligi ei tulnud. Jõulupühadel korraks natuke tuli, aga siis läks kohe üle ka, nii et vaatasin juba paar päeva pärast jõule, et mida see kuusk ikka veel toas teeb. Kahju, sest mulle nii väga meeldib see jõuluvärk, aga mis seal's ikka. Järgmistel jõuludel hakkavad põnnil äkki ka päkapikud käima ja saame veelgi rohkem koos igasugu jõuluvärke teha, mis ehk ka õiget meeleolu tekitab. Muidu olin sel aastal üsna hästi ette valmistunud, nii et mingi jõulupaanika mind küll ei tabanud, aga natuke draamat, segadust ja äpardusi ja "viuh, et see nüüd läbi on" käis ikka asja juurde. Põnn oli väga tubli - pidas peod ilusasti vastu ja tegi isegi jõuluvanale väike patsukese - eks tuleb igasuguseid asju vahvate värviliste pakikeste nimel ära taluda. Muus osas aga aitasin ta välja ja lugesin luuletusi tema eest. Enamik luuletusi mõtlesin kiiruga eelmisel päeval, aga kukkusid isegi üsna toredasti välja. Jõuluvana oli üsna helde ning põnevust ja uudistamist jätkub veel pikaks ajaks.

Aasta viimasel päeval tegime disc-golfis käe valgeks. Mina oleks küll rohkemgi loopinud, aga üks laps oli kindad märjaks teinud, teine pidi mul kogu aeg süles hängima ja tüdines sellest ära, nii et seekord vaid tutvusime olukorraga ja edaspidi peame kas lapsed kuskile sokutama või siis mingi parema plaani mõtlema, vältimaks külmetavaid käsi ja süles igavlemist. Siis läksime koju, koristasime, küpsetasime kirsi-kohupiima saia ning ootasime aastavahetust. Käisime ka külas ja mu põnn on ikka nii suureks kasvanud. Lapsed mängisid pikalt täiesti rahulikus üksmeeles, aga mis minu jaoks oli äge, et minu laps sealhulgas. Ei olnudki enam ainult minu juures, vaid askeldas koos teistega - käputasid kõik koos mingi loomakarjana ringi ja tegid igasuguseid toredaid asju :) Muidu pole mul aga kunagi nii vähe aastavahetuse tunnet olnud ja ausaltöelda oli üsna raske ka ärkvel püsida. Vahepeal panin põnni magama ja seejärel vaatasin poole silmaga aastavahetuse saateid. Veerand tundi enne südaööd ärkas põnn paukude peale üles ja nii see meie uus aasta tuli - vaatasime kahekesi aknast seda tulemöllu - päris mugav ikka, kui linna ilutulestik lastakse otse maja taga. Nii saigi põnn ilutulestikku vaadata pidžaamas, vahepeal ütlesime paar julgustavat sõna neljajalgsele sõbrale, kes murelikult vaatama tuli, mis hullus lahti on läinud ja kui uus aasta kenasti kohal oli, saime uue päeva ootel mõnusasti kerra tõmmata. Kokkuvõttes olen ma väga õnnelik, et läks just nii. Kaalusime ka varianti, et põnn võtab uue aasta vastu oma isa juures väiksemas ja rahulikumas kohakeses, kuid siis jäi ta ikka minuga ja olen väga rahul, sest tundub kuidagi veider ja poolik selliseid tähtsaid hetki ilma oma pisipõnnita mööda saata. Võib-olla see tunne taandub, kui ta suurem on. Ja kui muidu ei taandu, siis pannakse taanduma, sest ükskord jõuab ilmselt kätte aeg, mil ta aastavahetuse jms sündmusi hoopis parema meelega oma sõpradega veedaks.

Hoiatus! Järgneb sada kilomeetrit pilte!

Keegi on pailapsiini tarbinud 

Ma olen Raplaga nii ära harjunud, et kipun vahel mitte märkama, kui nunnu see ju tegelikult on. Siis jälle märkan!

Saime detsembris mitme nädala vältel köögiaknast hobust piiluda. Esimesel päeval avastas selle põnn, kes kohe rõõmsalt ii-haa-haa kuulutas :) 

Kas jõuluvana on juba teel?

Jõulu-entusiastid

Tahtsin lapsest ja kuusest pilti teha, aga laps oli vigureid täis 

Teisest lapsest sain korralikuma pildi

Üks kuusesektor oli eriti tihedalt kaunistatud

Jõuluvana andis midagi! Koduste laste jõulupidu

Koduste laste jõulupidu

Emme pani mulle siia midagi! 

Üks jõuluklõps ka, et ikka teaks, et olid jõulud.

Disc-golferid aasta viimasel päeval

Uue aasta teisel päeval sai neljajalgne sõbrake 12-aastaseks!

Mida siis teha, kui jalutada ei saa?

Kolmandal päeval ma juba veidi pelgasin jalutama minna, sest kui kahel päeval on jalutuskäigud saanud väga kiire lõpu ootamatutel mudastel ja veristel asjaoludel, siis tekib juba küsimus, kas kaks jääb kolmandata? Õnneks küll - jagus küll nii üht kui teist ka kolmandasse päeva, aga seda juba tavapärasel määral - põlluvahetee lompides traavimisest ja liiga innukast puuokste närimisest, mis veidi koerakese igemetele liiga tegi. 

Esimesel päeval läksime poisipõnni ja koeraga jalutama. See väiksem ja kahejalgsem sell sai samal päeval pooleteise-aastaseks ja oli selle puhul eriti eeskujulik kõndija. Jalutasime läbi lompide, vaatasime ja kommenteerisime möödujaid (olgu-olgu, möödalendajaid kui täpsem olla ehk siis rääkisime lindudest), põnn lükkas naerdes oma jalutuskäru ja tegi vist üldse pikima jalutuse enda jalgadel, mis oleks võinud veel jätkudagi, kui järgmine lomp, mille ta sihikule võttis, poleks olnud eriti mudane ja libe, nii et järsku ta seal pikali oli, nii et - liialdamata - pealaest jalatallani mustast porist tilkus. Võtsin ehmunud lapse sülle, värvudes ka ise kenasti porikarva, puhastasin ta näo nii hästi, kui sain, vahetasin tema läbimärja mütsi enda oma vastu ja pöörasime siis otsa kodu poole tagasi. Hea, et riided ja jalatsid veekindlad on, sest tänu sellele oli ta õueriiete alt võrdlemisi kuiv. Kodus laps vanni ja väiksest murjanist sai taas roosa ja läikiv lapsuke. 

Teise päeva jalutuskäik oli esmalt üsna edukas - põnn jäi kärus magama ja olime juba üsna hea tiiru jõudnud teha, kui märkasin järsku maas väikeseid verelaike ja kiire skaneering üle koera tuvastas, et see tuleb tema koonupiirkonnast, kuid alguses ei saanud ma täpselt aru, kas see tuleb suust või ninaümbrusest. Sel päeval oli natuke lund maas, nii et tegin talle lumega külma kompressi. Lumi ja natuke salvrätte - muud mul käepärast polnudki. Nägin siis, et tal oli nina alt kuidagi (ma isegi ei kujuta ette, kuidas?!) väike nahariba lahti tulnud. Näohaavad on aga sellised vererohked, seega paljalt lumega ma verejooksu pidama ei saanud, nii et hakkasime ruttu koju minema, veretilgad taga. Kuna see vigastus oli nii halva koha peal, siis polnudki muud teha - jätkasin kodus lumekompressidega ja jälgisin olukorda, kuni veri jäigi pidama. Üritasin ka ühe sidemetutsakaga kerget survet avaldada, et haav kinni jääks, aga seda ei olnud võimalik sinna normaalselt siduda, seega püsis see tutsak seal nina all kaks minutit, kuni koerake selle kerge käpaliigutusega eemaldas. Väga väike haav, aga ehmatust kui palju. 

Hullult tuuliste ja lörtsiste ilmadega, mida paraku omajagu esineb, käime nagunii väljas palju vähem kui suvel, mil olime sageli pea terve päeva õues, ja veelgi vähem sellistel päevadel, nagu need eespool kirjeldatud. Suve lõpus mõtlesingi, et mida üldse teha, kui enam nii palju õues ei saa olla? Õige vastus - minna paksuks! Okei, see ei ole mingi kohustus, aga minule isiklikult on see rohke toasviibimine küll halvasti mõjunud. Leidsin täna asju sorteerides vana sammulugeja, ostsin sinna uue patarei ja panin peale - sain esimese päevaga... 5000 sammu. Vähemalt sain nüüd teada, et see lookene nii kehv on ja tuleb ikka pikemad õueskäigud kuidagi päevakavasse tagasi saada. See polegi nii lihtne, kuna tubaseid tegemisi on väga palju - tuleb mängida ja süüa ja koristada ja remonti teha, nagu ka kõiki neid teisi to-do listis olevaid asju. Sellest hoolimata käime igapäevaselt õues, aga järelikult vähevõitu. 

Tubaseid tegevusi on seega märksa rohkem kui suvel arvata oskasin. Kerget pahurust esineb võib-olla küll natuke rohkem kui varem, kui ma näiteks päris kogu aeg ei soovi, et mind sõrmepidi täpselt mänguasjakasti kõrvale istuma talutatakse. Enamasti ma ikkagi lähen sinna kuhu vaja, sest kui laps tahab minuga mängida ja mul tegelikult midagi tähtsat teoksil pole, siis ongi järelikult mänguaeg. Ta ei ole kunagi olnud omaette toimetaja, alles nüüd on ta hakanud ka iseseisvalt mängima, näiteks Legodest midagi ehitama. Põnnile meeldib ka meisterdada, maalida, joonistada. Ukseavasse panime kiigekonkud, et ka toas aegajalt kiikuda saaks. Lisaks muudele tegevustele on teda juba nii mõnus kaasata igasugustesse "suurte" tegevustesse - oleme teinud piparkooke, tavalist kooki ja muid toite, koristame juba ammuilma koos, teeme remonti, ehitasime nagi jne. Ta vaatab ja proovib kõike järgi teha, nii et teda oma tegemistesse kaasates on esiteks temalgi lõbus ning teiseks ta õpib. Kõik ei lähe alati küll nii sujuvalt, näiteks olid koogitaignas ühtäkki ka mingid muud esemed laualt, aga mis siis! Üksi saaks kiiremini, aga see on super, et ei pea enam kõike kuhjama tema uneajale, vaid saab osa asju päeva jooksul üheskoos ära teha. 

Pika jutu lõpetuseks - kui jalutada ei saa või jalutuskäigud lõpevad järsult, siis toas on tegemist küll, kuid vorm ja tervis ütlevad - ikka rohkem õue! 

Rõõmu ja imestust kui palju, kui hommikul aknast välja vaadates, on maa ja katused kuidagi valgeks läinud.

Käisin teatris ja täitusin uue energiaga... aa, ei, ma olen ju ema

Muidu kirjeldatakse teatriskäikude puhul vist sisu, tekkinud tundeid, olustikku ja meeleolu, aga mina mitte. Muidugi oli see meeleolukas, tore, lõbus - kuidas saanukski muudmoodi olla, kuna tegu on ühe mu lemmikmuusikaliga - Mamma Mia. Filmi olen korduvalt näinud, kuna see on nii südamlik, ilus ja lummavalt kaunite kaadritega, lisage sinna juurde veel ABBA muusika ja olengi müüdud!

Aga kui ma natukenegi lootsin, et äkki lapsukene halastab oma vaesele ammu-mitte-teatris-käinud emale ja laseb tal enne ja pärast ka puhata, siis see oli vaid õnnis lihtsameelsus. Ema peab ikka väga-väga hoolikalt järgi mõtlema, kas selliseid käike tasub ette võtta! 

Et kõik ikka õige oleks, siis ärkas lapsuke juba eelneval ööl korduvalt, et ma muusikalipäeval ikka võimalikult väsinud oleksin. Hommikupoolik oli üsna tegus, kuna oli ühtlasi ka isadepäev - mängisime, sõime võileiva- ja kirsitorti ja viisime meenutuse ka vana(vana)isale. Seejärel sõidutasin lapse maale ja hakkasin teatriks valmistuma.

Etendus oli lahe, süžee oli mulle üsna tuttav, aga muusikalis oli lisaks palju toredaid tantse ja ka hetki, mis filmi ei ole mahtunud. Kui etendus 22.30 paiku lõppes, olin juba üsna unine ja mõtlesin, mismoodi küll "teised" selliseid hiliseid tegevusi teha jaksavad? Kas "teistel" pole seda pooleteise aastast unevõlga või on neil mingid muud trikid? Igatahes püüdsin olla hästi ergas, kuna poolteist tundi sõitu ootas veel ees. Lõpuks see mul õnnestuski, kuna kui ma ükskord maale jõudsin ja pärast südaööd voodisse maandusin, siis magama ma küll ei jäänud. Kõigepealt hakkas lapsuke siplema - muudkui siples ja siples, ajades mult viimsegi uneraasu. Siis vajus ta sügavamasse unne, ma vaatasin millalgi kella - juba pool 2 läbi, ja mõtlesin, kas tõesti peaks ma üles tõusma ja ma ei tea... telekat vaatama minema, kuna ei suuda magada. Lõpuks jäin siiski magama, kuid siis oli laps kell 5 kõpsti üleval. Avastas vist, et ohhoo - mingi emme on mu juurde tekkinud! Kellel nüüd veel aega magamiseks on?! Proovisin poolteist tundi teda edutult magama meelitada ja seejärel tõusimegi üles. 

Ja siis mul oligi terve päev hukas, kuna ma olin lihtsalt nii väsinud. Sõitsin koju ja enam kodust välja ei läinud, isegi poodi mitte. Lürpisin päev otsa suppi, tundsin end ja nägin välja nagu ehtsas pohmakas oma zombi-oleku ja põlvini silmakottidega (küll ilma alkoholita) ja nii see päevake kuidagi õhtusse veeres. Järgmiseks päevaks oli õnneks energia taastunud, nii palju kui seda energiaks nimetada saab, sest neid kauneid aegu, mil ma tõesti end puhanuna tunneks, ma alles ootan. 

Loo moraal - tuleb alati väga hoolikalt järele mõelda, enne kui omi asju tegema lähed, sest elu õitel on komme just siis eriti intensiivselt oma õieilu demonstreerida, näiteks kell 5 hommikul pärast oma emakese napilt 3,5h und. 

Väike ajakohastus

Saabunud on suur sügis - esmalt imeilusate kolla-punaste lehtede ja nii paljude värvivarjunditega, siis aga juba esimese öökülmaga, mis lehed pruuniks värvis ja puudelt langetas, jättes alles vaid palju pruuni, halli ja raagus oksi. See tõi kaasa veelgi suurema sõnadeikalduse, aga kuna alles viimaselgi nädalavahetusel tuletati meelde, et asju tuleb kirja panna, sest muidu on juba varsti neist alles vaid hägune mälestus, siis aitan oma lühikest mälukest ja teen ühe sigrimigri jutu vahepealsetest tegemistest.

Minu põnn on nüüdseks juba aasta ja viiekuune! Hiljuti sai läbi üks ülitähtis ja lähendav etapp - pojake võõrdus rinnapiimast. Oli ilmselt sobilik aeg, kuna see käis minulegi üllatuseks väga lihtsalt. Esimesed ööd olid küll keerulised, kuid seal oli vist ka mingeid muid segajaid, praeguseks on ööd juba üsna mõistlikud - 1-2 ärkamisega. Mõni laps magab juba poole-aastaselt öö läbi, kuid lapsed ongi erinevad ja minu laps on see palju ärkav varajane linnuke. See on sellise pika aja peale väga kurnav, kuna kvaliteetne uni on nii oluline, aga samas - mis seal's ikka - tuleb olla õnnelik selle üle mis hästi on ja meil on olnud muude tüüpiliste beebimurede asjus kõik nii hästi. 

Mina hommikul, kui mind mõnusast unerüpest välja tiritakse.

Ma arvasin, et võõrutamine saab väga keeruline olema, kuna viimasteks toidukordadeks olid jäänud öine ja varahommikune söömine ning kogemused näitasid, et ma olen nii väsinud, et ei jaksa öösel mingeid muid lahendusi katsetada. Isegi kui tegin plaani, et seekord proovin kuidagi muudmoodi, siis öösel olin siiski autopiloodi peal ja plaanidest ei tulnud mitte midagi välja. Siis kui me selle aga lõpuks kätte võtsime, siis see järsku toimis. Küllap oli see siis ka minu jaoks õige aeg (kuigi väike nukrus ja beebiigatsus käis sellega paratamatult kaasas). 

Muidu on põnn hullult vinge tüüp. Ta on täielik vigurvänt ja esineja - ta leiutab pidevalt midagi ja on ise siis nii uhke ja kavala näoga. Ta saab aru peaaegu kõigest, mida ma talle ütlen ja oma limiteeritud sõnavaraga saab ka oma asjad aetud - üks enimkasutatavaid sõnu on "emme," mida ta ütleb mulle, kutsule (kuna Remmi kõlab nii sarnaselt) ja kui ta midagi tahab, siis ükskõik kellele. Seega sobib see tema arvates pea igasse olukorda ja igale inimesele. Sõnu, loomahääli ja muid hääli on tal täitsa paras ports. Eks laps areneb ikka oma rütmis, aga sõnavara toetamiseks räägin temaga palju ja raamatud on juba ammuilma meie suured sõbrad, küll need sõnad millalgi ka aina enam välja hakkavad tulema. Selle kõigile ja kõigele emme ütlemisega on nalja ka saanud - näiteks kipub ta loomaraamatus ahvipilti nähes ka emme ütlema. Sel juhul väidan siis julgelt, et see "emme" on tal ikkagi siis selline üldine sõna, eksole... 

Võõramas olukorras on ta pigem tasakaalukas - jälgib olukorda ja otsustab mida teha. Kodus ja kui seltskonnas on teisi lapsi, on ta muidugi energiline rõõmurull, kuid muidu võõras kohas esmalt ikkagi tagasihoidlik ja vaikne. Kunstiline tegevus paistab talle väga meeldivat - plastiliiniga mängib tihti, vahel värvib pliiatsitega ja eriti meeldib pintseldamine ja värviga plötserdamine. Vildikad läksid praegu peitu, kuna vildikaga joonistamine meeldis küll väga, aga paraku mitte paberile. Peenmotoorika on tal hea - mosaiiknuppude ladumine tuli välja esimesel katsel, kruvikeerajat paneb õigesti kruviauku (see on nii vahva, kuidas väike asjapulk kõike püüab jäljendada), legoklotse laob kenasti ja üldse saab igasuguste pisikeste ja täpsust nõudvate asjadega hästi hakkama.

Käisime vahepeal ka esmakordselt koos väikesel spaa-puhkusel Pärnu Viiking Spaas. St. spaa-väljasõidul, välja just ei puhanud, aga mõnus oli küll! Veekeskus oli väga mõnus ning kauni ja rahustava kujundusega. Miinuseks võiks tuua selle, et "lastebassein" oli nii kuum, et sinna ei saanud minna ning seal ei olnud ka lastele ühtki lõbustust. Viibisime valdavalt suures basseinis, kus oli väga palju erinevaid elemente ning oli tore küll. Soojenemas käisime mullivannis, kuhu põnn pistis küll vaid jalad, sest talle nii soe ei meeldinud, ning hiljem kõlgutasime jalgu ka mõnes saunas. Seal oli muidu igasugu toredaid asjakesi - näiteks jääkülma veega lähker, mille endale kaela sai tõmmata, iglusaunad, massaažidušš jne. Veel oli vahva, et kui pudinatel kõht tühjaks läks, sai baarist suisa tuubipüreed soetada, nii et veemöll tühja kõhu tõttu katkema ei pidanud.

Veel on spaa-keskuses pisike mängutuba, jõusaal ja... võib-olla midagi veel, aga mujale ma ei jõudnud. Minu lapsuke jäi tavapärasest hiljem, peaaegu 21 paiku magama ja kuna ta veidi rahutu oli, siis pikutasin tema kõrval ja uinusin varsti isegi. Pärast head ja rikkalikku hommikusööki läksime veidikeseks jalutama - käisime mänguväljakul, jahisadamas ja vanalinnas. Olen Pärnus päris palju käinud, kuid seekord tundus see nii uus ja võõras ja muidugi imeilus - oli üks neist väga päikselistest päevadest.

Vahelduseks sattusin mõnda kohta ka ilma põnnita - näiteks käisin ööklubis Terminaatori kontserdil. Mina olen liiga väsinud või liiga vana, et istuda ja oodata, kuni pool kaks öösel bänd esinema hakkab. Kuigi Terminaator on alati hea, siis me ei olnud isegi päris lõpuni, kuna mõni inimene ei jaksanud enam oma haigutusi alla neelata (see ei olnud isegi mina! :D). Viimati käisin klubis mitu aastat tagasi ja saingi jälle kinnitust, et mulle meeldiks paremini mõni muu üritus, näiteks väike kontsert mõnes söögikohas või baaris.

Sellest järgneval nädalavahetusel sain teha hingele pai ja läbida Naiskodukaitse baasväljaõppe viimase puuduoleva mooduli (hea küll, tegelikult on ühest moodulist veel ka veidi puudu, aga selle see on kavas novembri lõpupoole, nii et paistab, et saan üle kivide ja kändude lõpuks oma baasväljaõppe tehtud.) Kivideks ja kändudeks on olnud igasugused raskendavad asjaolud - näiteks Lapimaal elamine või väga rase olemine või vastsündinuga kodus olemine - no kuidagi ei saanud seda BVÕd varem tehtud. Igatahes viimasena läbisin organisatsiooniõpetuse mooduli, kus sain kuulda NKK ajaloost, struktuurist, vormist jne. Võib kõlada kuivalt, kõlas eelnevalt mullegi, kuid reaalselt oli väga huvitav ja ka lõbus. Laupäevane 12-tunnine loengupäev läks nagu niuhti ja pühapäevane poolik päev veelgi kiiremini. Tunnistus käes, kihutasin (kõnekujund, sest päriselt ma olen kiiruspiirangu-pedant) edasi sünnipäevale vahvasse saunamajja, kus sain ühtlasi kokku oma lapsukesega, kes minu õega hommikul veel teiselgi sünnipäeval käis. Temaga seal sellist probleemi polnud, et oleks kurvalt emmet igatsenud, sest ta emmestas oma tädi koheselt ära ja tiris teda lakkamatult mööda mängutuba ringi, nii et tädi kiireks kohvikski mahti ei saanud. Igatahes väsis põnn seal pallimeres hullates nii ära, et autost välja võttes üles ei ärganud ning saunamaja diivanil üsna melu keskel veel tükk aega magas. Hiljem tahtsin temaga sauna minna (seal oli infrapuna saun, aurusaun, soome saun), kuid millegipärast see väiksele härrale ei sobinud, nii et lõbustasime end hoopis avaras pesuruumis veega mängimisega. Kui kõhud head-paremat täis ja kõigil soovijatel saunas käidud, asusime koduteele. Sõitma hakates ületas teed vahva linnuseltskond - tedrekanad või mingid taolised nobedad vudijad. See tegi mul tuju kohe veel paremaks ja isegi kerge äraeksimine mind ei morjendanud - ja mis veel veidram, äraeksimisest ja mõnda aega vales suunas sõitmisest hoolimata jõudsin Raplasse esimesena (endiselt kiiruspiirangute järgi:)). Ju siis valisin ikkagi kiirema tee.