neljapäev, 8. märts 2018

Hola Tenerife!

1. päev 
Päev algab kell 3.40. See ei ole eriline probleem, kuna saadud unetunnid olid nagunii lünklikud ja erksad, kogu aeg justkui valmis ärkama. Riided selga, väike rahuhetk ja ongi aeg hakata last riietama, kes selle sahkerdamise peale siiski ärkab ja une järsu katkestamise pärast natuke pahur on. Suures elevushoos õnnestub mul viimasest trepiastmest mööda astuda ja hüppeliigese väändudes põlvili kukkuda, kuid hops püsti - kõndida saab - ja edasi! Veel viimased lõdisemised 15-kraadises pakases enne lennujaama jõudmist. Sihtpunkti jõudmiseks peame ette võtma kolm lendu, mis koos lennujaamades ootamisega kokku umbes 12 tundi kestab. 

Sõit-sõit alaku!
"Auto!" "See on lennuk." "Autooo!!!" "See on ka lennuk." Sellist dialoogi peame terve lennupäeva ja ka järgnevatel päevadel. Hoolimata rohkest selgitamisest on enamik sõidukeid ikkagi autod, olgu sel rattad või tiivad. 

Esimene lend möödub väga edukalt. Mina küll kardan veidi, aga püüan hästi vapper olla, et laps minu ärevust ei tajuks. Põnn nosibki rahumeeli saiakest, tegeleb veega värvimise raamatuga, mängib uue spetsiaalselt lennusõiduks varutud lehmakesega, vaatab aknast välja ja on üsna elevil nii tõustes, maandudes kui üleüldse. 

Veega värvimise raamat on lennukis hea abimees
Ümberistumine möödub viperusteta ja niisamuti ka teine lühike lennuke. Jõuame Düsseldorfi ja mul on endiselt kotis varuks (tahaks öelda "raskekahurivägi," aga lennukitega seoses ei tasu selliseid väljendeid vist pilduda) kõige põnevamad lõbustused, millega lennukis aega sisustada. Seni on Põnn kätte saanud mõne talulooma, kes ühes temaga aknast välja vaatavad ja häälekalt nuhutades kõike skeptiliselt nuusutavad (nuusutamine on praegu väga teemas) ning kodust kaasa võetud veeraamat, mis üks lemmikutest on. 

Düsseldorfi lennujaamas võtab lapsuke pühaks ülesandeks ära kaduda. Ma võisin ju loota, et muidu ettevaatlik ja häbelik laps püsib nii võõras ja lärmakas kohas minu ligi, aga rohkest istumisest jäi üle liiga palju energiat ja üldse tundub kõik nii põnev, et tuleb ringi joosta, asju patsutada, igale poole pugeda, olenemata sellest, kas mingi emme-persoon on läheduses või mitte. Ohtrad põgenemiskatsed ajavad minu närvid üsna krussi, lisaks sellele vahetatakse veel lennuväravat, lennukile pääsemine hilineb umbes pool tundi ning kõige tipuks hakatakse midagi meie istekohtadega susserdama. Selle tulemusena jääme ilma ühest kinnimakstud istekohast (see inimene küll ei tulnudki reisile, aga koht peaks ikka meie oma olema) ja oleme üldse lennuki peal eri kohtades laiali. Tänu vastutulelikele kaasreisijatele saame niipaljugi kohti vahetada, et vähemalt kolm kohta on kõrvuti meie päralt, teised siis teistes ridades eraldi. Mina olen kolmanda lennu ajaks juba üsna tubli ja kardan õige vähe, laps jääb aga üldse kohe magama ja magabki pool lendu nagu naksti maha.  Ärgates on küll tüdimus juba kõigile ligi tikkunud, kuid ägeda lemmiku loomaraamatu ja pliiatsi-paberi abil saame viimased tunnidki edukalt mööda saata.

Põnniga lennukiga reisimine, sh ümberistumistega, oli üle ootuste edukas. Ta oli nii kannatlik ja rahulik, mängis ilusti, ei jooksnud hullunult kitsas lennukikoridoris (seda tegi ta hoopis Düsseldorfi lennujaamas, aga seal on vähemalt ruumi rohkem) ja aitas mulgi end kindlamalt tunda.

Tenerifele jõudes saame kätte kogu (juhhuu!) oma pagasi ning astume välja, kus ootab meid... tavaline eesti-pärane suveilm, st jahe ja kõva tuulega. Lumisest ja miinuskraadidega Eestist tulnuna on see küll igati tervitatav, kuna iga ilm, mis ei nõua kümne kihi talvevammuse kandmist, tundub muy buen, veel enam, kui silma hakkavad ilusad uhked palmid. Hakkame ootama oma rendiautot, mis lennuki hilinemisest hoolimata muidugi valmis ei ole. Põnn kasutab vaba hetke, et kapata kiviklibus puude ja põõsaste vahel, vaadata TUVISIIID, palme, lilli, lehti, kive - kõik tundub nii tore! 

TUVIIII!!

Kui me lõpuks oma auto-nimelise tikutopsi kätte saame, mil muideks vilgub õlituli ("Everything is OK! Put sunglasses on, if light disturbs.") ja muidki puuduseid on, imekombel on pagasigi peale pressime, siis stardimegi oma ajutisse koju Playa de las Americases. 

Auto ootamise ja hilisemate sekelduste valguses mainiks, et muidu on hispaanlaste "kuskile pole kiiret ja kellaaegu lepitakse kokku vaid moe pärast" ellusuhtumine täitsa tore, ent pärast pikka päeva koos karja väsinud laste (ja täiskasvanutega) on see ikkagi natuke närve krussitav. Olles ise hirmus täpne ja nii. 

Et päevale veel vürtsi lisada, ootavad meid veel ees sekeldused maja leidmise ja sinna sisse pääsemisega, kuid lõpuks tervitab meid Julio, kes juhatab meid korterisse. Too härra hüppas just välja mingist veidrast hispaania filmist, olles natuke (palju!) liiga aktiivne, naerdes natuke (palju-palju!) liiga palju ja rääkis natuke liiga vähe inglise keelt. See et "one hour" on tegelikult kaks, on vist kah ilmselge. Google Translate, kuhu härra nii kiiresti hispaaniakeelset teksti sisse vuristab, et see pooltel kordadel järgigi ei jõua, abil saame oma jutud räägitud ning seame end sisse Villamari, mis osutub üliilusaks, suurepärase asukohaga vägagi omanäoliseks majaks. 

Rõdu vaatega sisehoovi
Sisehoov


Sisehoov

Sisehoovi vaade ookeanile

Korter ise on luksuslik ja ilus ja meile vägagi hästi sobivalt esimesel korrusel, võimalik on sõita ka 9. korrusele, kust avaneb võrratu vaade ümbrusesele - Playa de las Americasele, ookeanile, el Teidele. Sisehoovis on ilus ja suur bassein, väike (küll kütmata, st liiga külm) lastebassein, päevitusala uhke ookeanivaatega ning väga omapärane aiake trepikeste ja erinevate taimedega. Merepoolsest väravast väljudes jõuab otse imelisele promenaadile, kus me veidi ühele ja teisele poolele jalutame, kuni väsimus meid niidab. 

Trepikestega siseõu

Trepikestega siseõu

Siseõu põnevad rajakesed

Vaade kaktustele ja ookeanile


Playa de las Americas/Adeje - vaade Villamari 9. korruselt

Vaade Villamari 9. korruselt

Promenaad

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar