Tõmbame siis otsad kokku

10. päev

Tavaliselt tuleb reisil käies umbes nädala möödudes koduigatsus peale - seekord aga mitte. Tundub lausa veider, et kuskil on mingi "argielu" ja "lumi" ja "-20 kraadi." Ei teagi, mis loomad need veel on. 

Hommiku ja lõuna veedame kodulinnas jalutades. Teisel jalutuskäigul rakendan oma suurepärast orienteerumisoskust "lähme ümber selle pargi, siis jõuamegi kohale," mistõttu veedame kena tunnikese ringi ekseldes. Kuna on palav ja janu, siis on lõpuks õigesse kohta jõudes (nii lähedal ja nii lihtsas kohas!) rõõm suur. 

Hiljem läheme randa, et saaksin lõpuks oma ookeanisupluse ära teha. Pärast varba jääkülma vette kastmist mõtlen ümber - küll ma järgmine kord Tenerifele tulles ujun. Teiste käsul kogun julguseriismed ikka kokku ja suundun otsustavalt ookeani poole. Ja see on nii lahe! Silmad-suu soola täis, lained, mis püüavad muuhulgas ka ujumisriided seljast rebida, aga mis siis! Kui ujumisprillid on ees (muidu võib silmadel ebamugav hakata), siis on see suurtes lainetes hüppamine ikka nii kihvt ja olen väga rahul, et see ikka tehtud sai.

Jalutame, mängime ja naudime "seda õiget Tenerife ilma." Võib ju lausa ära harjuda selle soojaga!

Õhtust süües kuuleme õues aina valjenevat trummimuusikat. Me teame, et täna toimub karneval, kuid kuna päev on olnud pikk, siis loobusime sellest mõttest. Kui muusika aga juba vastupandamatult ägedaks muutub, siis viskamegi jakid endale ja lastele selga ja tormame mõni tänavavahe edasi rongkäiku ootama. Ja jõuamegi täpselt õigeks ajaks. Grupp-grupi haaval saabuvad pidulised, kes tantsivad ja mängivad pilli, seljas väga uhked ja värvikirevad kostüümid.  Mis aga kõige toredam - kedagi pole välja jäetud - seal on nii mudilasi kui soliidses eas osalejaid, lühikesi ja pikki, mehi ja naisi, kaasatud on ka puudega inimesed - nii meeleolukas ja südantsoojendav on näha üht kogukonda nii ühtsena! Kogemus on eriline ja kindlasti on uhke ka rongkäigu lõpp Los Christianoses, kus kogu see seltskond koos tantsu vihtuma ja pidutsema hakkab. Meie aga saame tantsida oma unenägudes, kuna meie tee viib koju. 

11. päev

Viimane päev möödub halastamatult kiiresti - viimased jalutuskäigud, etendame oma karnevale, ja muidugi - pakime. Õhtul teeme veel viimase piduliku söömingu restoranis, kuhu küll niisama logelema ei saa jääda, kuna lapsuke hakkab märku andma, et on aeg magama minna.

12. päev

Just siis, kui ilm aina ilusamaks ja ilusamaks läheb, viib meie tee meid lennujaama. Lehvitame pruunile ja lagedale Tenerife lõunarannikule hüvasti ja sõidame läbi Saksamaa Eesti poole. Lennud mööduvad üsna kenasti, kui välja arvata väike väsimusest tingitud nurin teisel lennul ja väga stressirohke lugu Müncheni lennujaamas. Nimelt oli väike segadus pagasiga, mistõttu läksimegi teisele lennule teadmisega, et võib-olla jääb keegi meist oma pagasist ilma. See viis kõigil tuju alla ja oli üsna ebameeldiv kogemus. Oh seda rõõmu mis mind valdab, kui südaöö paiku Eestisse jõudes kõigi pagas lindilt järjest saabub! Astume välja, kus tervitab meid karge ja lumine Eestimaa! Kuidagi... normaalne ja loomulik. Põnn aga näeb autos oma toredat ja Tenerife renditoolist palju mugavamat turvatooli ja ronib kiiresti sinna sisse, et siis juba unedehõlma vajuda.

Alpid