kolmapäev, 14. märts 2018

Kohaneme Tenerifega

2. päev

Järgmise päeva hommikul oleme ajavahest veel natuke segaduses ja siis kui mulle tundub, et on vist täitsa mõistlik aeg toimetama hakata, on kell kohaliku aja järgi viis. Sellal kui teised alles magavad ja meie tasakesi mängides aega üritame viita, hakkab järsku ladistama. Päikesegarantiiga igavese kevade maal sajab vihma! Torman rõdule ja katsun järele - ongi nii! Noh, edasiruttavalt võin öelda, et vihma saame näha küll ja veel ja edaspidi see sellist vaimustust ja hämmingut enam esile ei kutsu. Seekord saamegi ilma osas selle jackpoti vastandi - päikese ja jäätise järgi haarama paneva kuumuse asemel jagub meile enamikesse päevadesse küllaga meeletut tuult, kõva vihmasadu, tormi ja jahedust.

Põnn sobitus ideaalselt esimese korteri interjööriga
Sel päeval oleme üsna unised ja kohaneme vaikselt uue olukorraga - pakime asju lahti, käime toidupoes jne. Vihmasabinast häirimata käime ka väikesel jalutuskäigul, hüppame läbi Tenerife Kompassist, kus põske pistetud Kalevi pralineekomm maitseb kuidagi erakordselt hästi (küll pole kaua Eestis olnud, eks), seejärel läheme aga pannkoogikohvikusse, saame õudse magusa üledoosi, sest magustoitudes suhkruga tagasi ei hoita ning jõuame tagasi koju vahetult enne suuremat sadu.


3. päev

Kolmandal päeval tervitab meid vahelduseks üks vähestest ilusatest ja päikselistest ilmadest - õige kah, on ju väga tähtis päev, Eesti 100. sünnipäev, ning kuigi me ise seda Eestis ei tähista, siis on see üks ilus päev igal pool. Vähe sellest, et Eesti on kaunistatud sini-must-valgega, siis haarab meie silm seda kombinatsiooni pidevalt siingi. Nii poodides, kohvikukujundustes, majadel, riietel - justkui oleks siingi meie kodumaa auks erilisi väljapanekuid tehtud.

Hommik algab virgutava suplusega basseinis, kust väike härra kala kuidagi välja ei taha tulla. Seejärel jäädvustame Eesti minutit ning siis juba pakime asjad kokku, et vahetada korter rohkematoalise vastu. Kolmas magamistuba osutub küll hoopis kinniehitatud ja elutoast klaasseinaga eraldatud rõduks ja teisedki toad on imepisikesed, nii et ruumi osas just väga ei võida (peale minu, kes ma ei pea end enam lapsega kahekesi üheinimesevoodisse pressima).

Tüüpiline "algul ei saa vedama, siis pidama" situatsioon. 

Sellal kui üks reisisell kortereid vahetab (eelmise korteri omanik ei tule õigeks ajaks ja järgmise korteri üleandja ei tule õigeks ajaks, lisaks veel toimetab seal koristaja veel kaks tundi pärast ettenähtud korteri kättesaamisaega - jälle see Hispaania värk), jalutame meie lastega piki mereäärt, katsume varbaga liiva ja nosime jäätist.


Jäätis maitseb soojal päeval hää. Põnn sai emme jäätise kaaperdamises üsna osavaks, teinekord vahetas selle näiteks sujuvalt talle söömiseks mõeldud püree vastu - söögu ma ise püreed, kui jäätis on silmapiiril! 

Kui oleme end sisse seadnud, läheme ilusat õhtupoolikut nautima lähedal asuvasse El Puertito randa, mida meie seltskonna kogenuim Tenerife külastaja kutsub kilpkonnarannaks, kuna kui lahesoppi mööda natuke kaugemale ujuda ja ujumisprillidega nägu vette pista, näeb seal tavaliselt suuri graatsilisi merikilpkonni. El Puertito on pisike külake väikese rannaribaga ja lähedal asuvad ka vanad koobaselamud, millest osas elavad praegusel ajal noored rändajad. El Puertito lähistel on ka palju telke ja vagunelamuid - paistab just selliste rändajate lemmikpaik olevat. Pressime end pisikesele rannaribale, meri on õige lähedal ja arvatust pikemaks osutunud laine kastab kiirelt märjaks pisikese neiu püksid. Minu põnn on aga õite skeptiline - must liiv? Lained?? No mida? Nii ta siis istub väikesel kiviäärel ja kraabib oma rehaga liiva. Lõbus on ikka, ma usun, et meil kõigil.

Seal paremas pildiservas algab juba meri - selline pisike rannaribake ongi siin el Puertitos. 

Kohustuslik "varbad liivas" pilt. Noh, musta värvi liivaga vahelduseks.
4. päev

Üks väga vihmane päev. Lootusrikkalt pakime end autosse ja seame suuna El Teide poole - äkki sõidame pilvedest läbi ja kraatris ootab meid ilus ilm, kuna see on ikkagi üle 2000 meetri kõrgusel merepinnast. Teele jääb mitu ilusat külakest, näiteks Vilaflor, mis on Hispaania kõrgeim üle 1000 elanikuga külake (Vilafloris on neid u 2000) ja kauneid vaateid, mida me küll ei näe, kuna kõik on mattunud paksu vihma-udu-pilve. Keerutame kraatri poole, kus paraku valitseb täpselt samasugune ilm. Teeme peatuse külastuskeskuses (jookseme sisse ja pärast välja, kuna vihm ja tuul on meeletud), mis on külastajatest pungil, kuna õues pole sellise ilmaga midagi pihta hakata. Milline see kraater siis on - ei tea, kuna nähtavus on nii halb. Tagasi sõidame teist teed mööda, teed ääristavad kõrged lumevallid ja lumised mäenõlvad, kus entusiastlikumad fotosessioone ja kelgurallisid korraldavad. Puhkus lõunamaal.

Sellest päevast eriti pilte pole, aga siit saab mingi ettekujutuse, milline on puhkus lõunamaal
Läbi uduste loorberimetsade sõidame La Esperanzasse Las Rosase restorani, mis osutub kärarikkaks ja eht-hispaanialikuks söögikohaks. Külastajateks on valdavalt kohalikud, kes on sõbralikud ja teevad juttu, toiduportsud on mäesuurused, värske salat on väga rikkalik ja meeleolu on üldse mõnus, mis teeb sellest meie päeva tipphetke.

La Esperanzast suundume kiirteele, mis jookseb üsna mere lähedal. Meeletu vihmasaju tulemusena voolab ja lausa purskab ohtralt vett mööda mäekülgi alla, otsides teed mere poole, mille tulemusena on kiirtee kohati üle ujutatud ja kivikamakatega kaetud. Tavapärasest palju pikema ajaga jõuame oma kodulinna tagasi. Kuna lapsed on pikast autos istumisest tüdinenud, võtame õhtul veel ette väikese jalutuskäigu. Minu põnn ei lase end vihmasabinal segada ja hullab lompides ega taha vihma käest varjugi minna.

Värvilised mosaiigid, mida Tenerifel väga palju näha on

Esmalt arvas ta, et pingi käetugi on hobuse moodi, siis aga hakkas ta laevuke sealt kui liumäest alla sõitma

Tühja sest vihmast, sest.. palmid! :)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar