pühapäev, 18. märts 2018

Mäest üles ja mäest alla

8. päev

Enne reisi said igasugused füüsilised tegevused koondnimetuse "Masca trenn." Mascast mööda kaljulõhe alla ookeanini laskumine (või vastupidi) ja veetaksoga sõitmine, mis on seal ainuke võimalik transport, on kuuldavasti väga eriline ja Tenerifet külastades "kohustuslik." Läheb aga hoopis nii, et seoses nende suurte tormide ja vihmadega ei julge seda raskema kategooria rännakut ette võtta, kuna kui tee on libe, porine ja täis langenud kive, pole see kogemus ilmselt nii nauditav ega pruugi olla ka ohutu. Kuuleme ka, et mingid matkalised olevatki seal hätta jäänud ja abi kutsunud, aga detaile selle kohta ei tea.

Matkakese algus, vaade Teidele

Selle asemel võtame jalge alla ühe keskmise kategooria matkarajakese, mis läheb La Quintast läbi Boca del Paso Ifonchesse. Pikkuseks tuleb kuskil 8 km ja rada on hästi ilus ja vaheldusrikas. Rada läheb vaheldumisi küngastest üles ja alla, algul oleme ümbritsetud avaratest vaadetest, siis aga kõrgetest pikaokkalistest suurekäbilistest kanaari mändidest. Ka sellele paigale on suured vihmad oma jälje jätnud. Kohati on tee märg ja libe, mistõttu meie tossud kiirelt punase mudaga kattuvad, ja ühes kohas päris üle ujutatud, nii et kui vastutulnud matkalised ei ütleks, et see ongi rada, siis oleksime vist üsna segaduses, et kena oja küll, aga kuhu meie tee kadus?

Matkarada/matkaoja (muidu on rajad ilusasti märgistatud, nii et ära eksida on üsna keeruline)
Boca del Paso



Kõige rohkem pelgame kuristikku laskumist, kuid selgub, et meie kartused on asjata ja tee, mis kuristikku viib ja sealt jälle välja tuleb, on meie jaoks täitsa jõukohane. Kuristiku põhjas vuliseb oja, mida saame ületada üle märja palgi kasside kombel neljakäpukil. Selle mõnetunnise seikluse jooksul selgub, et jaksu on mul küll üsna vähe ja jalad hakkasid mäkketõusudel natuke streike korraldama, kuid kokkuvõttes oli see matkake koormuse mõttes ideaalne. Kuigi kohati tundus natuke raske, siis ei hakanud meil isegi lihased valutama, kuna ilmselt sobis see mäkketõusude ja languste vaheldumine väga hästi, sest kasutama pidi erinevaid lihasgruppe ja ükski ei saanud korraga liiga suurt koormust. Sellele marsruudile panen seega püstise pöidla!

Väike paus, mulle meeldib!

Kuristikku laskudes kohtasime üht meiega koos (või meie üle?) naervat kaljuselli

Ja siis kohtasime sellist selli, kes täitsa kenasti mulle poseerima hakkas

See on meie matkarada

Ifonchesse jõuame planeeritust varem, seega saame seal istuda ja vaikset külaelu jälgida. Koos meiega jõuavad kohale ka paksud pilved, mis meid kogu matka ajal valvanud päikese endasse haaravad. Kõige rohkem on näha reipaid matkaselle, sest Ifonchest läheb läbi mitu matkarada. Suurem osa matkalistest on heas vormis ja rõõmsameelsed pensioniealised, mida on küll väga tore näha. Sätime end istuma ühe väikese restorani ette, mis täna küll suletud on, aga läbi avatud akna on näha, et töö käib seal sellegipoolest. Kõige rohkem on näha üht lõbusat härrat, kes midagi värvib, samal ajal teistega vadistab, laulab ja ohtralt naerab. Ikka täitsa lõbus tundub neil! Minu jaoks on huvitav, millised paljud restoranid seal välja näevad. Välimuse poolest üsna "suvakad," sööklat meenutavad. Mingite veidrate iluasjadega on justkui kaunistatud, aga üldmulje jääb selline, et pole nagu väga vaeva nähtud selle välimusega. Külastajaid neile aga jagub ja söögid on head, mis ju ongi kõige tähtsam.

Mõnda aega lõbustame end ka ühe kuke jälgimisega. Kukk laskub oma majakese juurest mööda mäenõlva allapoole, iga natukese aja tagant kiredes, justkui oleks seal pilvede vahel üsna segaduses.



Autonina pöörame kodu asemel ülespoole ja ees ootab Teide vol 2, lootuses, et seekord midagi näha ka on. On ikka küll! Kui mõelda vulkaani ja selle kraatri peale, siis silme ette tuleb ikka mägi, mille tipus asuvast august saab piiluda lõõmavat tulemöllu. Okei, reaalsus on sageli küll teistmoodi ja nii ka Teide mäge ümbritsevas vanas kraatris, mille läbimõõt on kilomeetreid ja mis on tekkinud vanade vulkaanide kokkuvarisemise tulemusena.

Seal ringi luusides (radade peal, kuna tegu on rahvuspargiga) tekib tunne, et olen hästi-hästi pisikene. Lumine Teide mäetipp kõrgub kõigest kõrgemal, veel on aga näha palju erinevaid ja huvitavaid vulkaanilisi pinnavorme ja ülespoole kaarduvaid kraatriservu. Kui muidu on värvigamma rohkem punakaspruun, siis mööda üht mäekülge jookseb must kivistunud laavarada - meenutus Trevejo vulkaanipurskest, mis viis enda põletaval teekonnal kaasa osa Garachico linnast.



Kui mina käin ringi ahhetades, silmad ülespoole suunatud, siis põnni meelest on see ka üks väga eriline koht - nimelt on siin teerajal pisikesed kivikesed, mida on vahva nii käte kui jalgadega sobrada.




Erilisi vaateid jagub ka tagasiteele - tee viib mööda mustadest, justkui välja surnud, küngastest, millel kasvavad ometigi erkrohelised männid. Nii sürr! Ja veel sürrimaks teeb selle asjaolu, et vaadates vasakule, näeme paksu pilvemassi endast allpool. Nii et oleme kuskil maa ja taeva vahel, kesk veidraid loodusnähtusi. (Meil oli selline nali ka, et teeme siis populaarsele saatele järjed "Pilvede sees" ja "Pilvede peal" - meil sai kõik proovitud).

9. päev

Ühel reisisellil on sünnipäev, seega suundume päikest ja erilisi elamusi otsima. Läheme La Candelaria külla, mis esmapilgul paistab olevat autodest ja rahvast umbes, kuid tegelikult jagub seal ruumi küll ja veel. Seal on imesoe ja tuulevaikne - kohe täiesti mõnus ja suvine (nii nagu Tenerifel olema peakski), kõnnime mööda poekestest ääritatud tänavat peaväljaku poole ja kõrvu kostub imekaunis ja täpselt minu maitse järgi muusika, mida üks meesterahvas ise mängib. Jõuame keskväljakule, mille merepoolses ääres on rivistatud guantšide kuningate suured skulptuurid, väljak on kaunistatud värviliste lipukestega, teises ääres on toredad kutsuvad kohvikud, majad on siin nii kenad ja hoolitsetud, muusika on imeline ja kõik on kohe nii ilus, et soojast ilmast hoolimata tekivad külmavärinad. Kosutame end ühes kohvikus maitsva koogi ja kohviga ja läheme siis santa Cruzi.






Kuna ilmadega väga ei vedanud ja ookeanivesi on üsna jahe, siis läheme oma kambaga ujuma ühte vabaõhu basseinikompleksi. Olen vahel mõelnud, et miks minnakse mereäärsetesse basseinidesse ujuma, kui meri/ookean sealsamas kõrval on, aga näed siis - ise lähen ka! Natuke kahju on sellest, et seal ei tööta lift (vankrite trepivedu) ja avatud on vaid üks bassein, aga peame sellega leppima, kuna mõned kalad on ammu ujuma igatsenud. Minu põnn esialgu magab, nii et kõigepealt ujun natuke üksinda - tegelikult küll kogun kümme minutit julgust (kü-ü-ülm), siis sulpsatan vette ja ujun seal umbes 10 minutit.

Kui lapsuke ärkab, on ta väga rõõmus, kui avastab, kus ta on. Supleme temaga päris pikalt, ta muutub aina julgemaks ja ilmselt oleks seal õhtuni sulistanud, kuid vesi oli ikka üsna jahe ja teised juba ammu väljas ja kuivamas, nii et ronime meiegi lõpuks jälle välja.



Haarame poest piknikukraami ja asume avastama Araya lähistel asuvat Zona Recreativat, mille isa juhuslikult Google Map-is ringi luusides leidis. GPS valib meile sellise imelise 25% kaldega tee, mille kriitiliseimal hetkel rattad esimese käiguga koha peal ringi hakkavad käima, kuid üles me saame - boonuseks väike närvikõdi ja maailm-on-nii-viltu tunne.

Ma kõlan juba nagu mingi katkine plaat - kõik on nii lahe, nii ilus, nii eriline. Aga see Zona Recreativa on nii vinge! Tenerife on nii mitmekülgne ja see oleks jälle justkui mingi hoopis teistsugune maailm. Seal on kõike, mida üheks toredaks piknikuks vaja läheb - veekraanid, grillimisalad, ohtralt piknikulaudu, laste mänguväljak, hubasust tekitavad pikad männid ja muidugi jalgu sügelema ajavad matkarajakesed. Pilku üles heites näeme, kuidas kõrval asuva kõrgema künka tipus kiirustavad pilved. Mööda vanade ja metsistunud terasspõldude astmeid kõndides avastame end ühtäkki hiiglasliku kuristiku serval. Tuleb siis meelde jätta, et seal ei tasu uisapäisa ringi tormata, aga vaade see-eest on võr-ra-tu!




  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar