Kõmaki-põmaki, käes on Jõulud!!!

Ma olen juba ammu see väike vanainimene, kes nalja ei mõista. Kätte on jõudnud paljude lemmikaeg - imeline jõulukuu. Ma kuulun ka muidugi jõulufännide sekka. Jõulud on alati olnud ülimalt mõnus, südantsoojendav ja perekeskne aeg. Kaks aastat võtsid mu jõulurõõmu küll vähemaks - ühel olin kella viieni tööl ja seega läks kiirustamiseks ja teisel tegelesin novembri keskpaigast alates hiiiiiigelkoguse jõulukaunistustega, mida muudkui sadas nii uksest kui aknast. Seega kui lõpuks see jõulumöll läbi sai, tuli pingelangus ja "lõõõõõpuks ometi" tunne, mis ju jõuludega kokku ei peaks käima.

Mul on vaid sellest kahju, et jõulud enam eriti sellised ei ole nagu lauludes, näiteks "Läbi lume sahiseva," kuna lumi annab jõulumeeleolule nii palju juurde, aga eks siis tuleb selle eest ise topelt jõulurõõmu tunda. Eelmisel aastal olin jõulude eel Lapimaal ja seal oli küll ikka ehtne jõulumaailm. Kuna seal "jõuluvanamaal" on lumi maas pea pool aastat, siis on väga palju panustatud ka talvistesse kaunistustesse. Aiad on ehitud kauniste tulede ja kujukestega, et pimedasse külma talveaega natuke valgust ja rõõmu juurde tuua. Mõjub! 

Sel aastal on ind eriti suur, kuna esimest korda toon oma koju kuuse. Kui varem on jõulud selline kiire aeg olnud, millest pool aega kuskil rännus olen olnud, siis polegi hakanud puukest koju vedama. Nüüd aga olen pojakesega kodusem ja seega tahan juba maast madalast tutvustada pojale mõnusat jõulutunnet. See võib muidugi lõppeda nii, et hiljuti roomama hakanud tüüp võtab enda pühaks ülesandeks kuuske kiskumas käia, aga eks siis tuleb välja mõelda, kuidas puud pisikeste tirivate sõrmede eest kaitsta. Näiteks kõik alumised oksad ära võtta, et alles jääks pikk roots ja paar oksa üleval - milline hurmav jõulupuu, eksole. 

Oh seda jõulurahu - laps magab, ahi praksub, koer pikutab pesas. Nosin mandariine, põletan advendiküünlaid - kui idülliline - MÜRTS PAUK KABUUM! Laps ärkab võpatades, koer hüppab ehmunult püsti. Paljudel teemadel ma eriti pühendunult arvamust ei avalda, aga mõnel teemal küll, näiteks mille kurjami pärast on vaja terve detsembrikuu (kui mitte varem) paugutada?

Esiteks - miks keegi tahab üldse kulutada palju raha, et see otseses mõttes vastu taevast lasta? Mis rahuldust saab mõnest kõrvulukustavast paugust? Minu meelest on ilutulestik ilus küll, aga et see efektne oleks, on vaja palju erinevaid ilutulestikke nagu aastavahetusel lastakse. Paar pauku jäävad küll hädiseks. 

Teiseks - miks inimesed ei arvesta teistega? Tahad paugutada - hea küll, mine pauguta kuskil inim- ja loomatühjas kohas. Mitte keset linna, kus koerad hirmunult aiast või rihma otsast minema jooksevad ja kaotsi lähevad ning kus pisikesed inimesed kardavad ja suured ehmuvad. Mulle meeldib aastavahetuse ilutulestik, aga see võikski olla aastavahetusel - siis oskavad kõik, kes pauku ei talu, sellega arvestada ja kuskile vaiksemasse kohta minna. 

Minu meelest on asi väga lihtne - igaüks tehku mida soovib, nii kaua kuni see kedagi teist ei kahjusta. Selle hindamiseks on vaja vaid natuke empaatiatunnet ja mõtlemisvõimet :) Ega mu heietuste tõttu paugutajaid vähemaks jää, aga kuna neid on pimedas öös ilmselt raske leida, et neile otse natuke oma arvamust avaldada, siis sain end vähemalt välja elada ja naiivselt loota, et sel aastal on jõulurahu ja -vaikust rohkem :)

Päkapikud luuravad, kes on paid ja kes teevad pahandust!

Esimene ööbimisega väljasõit

Viimase 6 kuu jooksul olid kõige kaugemateks sihtpunktideks, mille me ette võtsime Haapsalu ja Viljandi. Kutile nimelt pikad autosõidud ei meeldi ja seetõttu oleme piirdunud lähiümbruses liikumisega. Mõnel mehel oli aga ühe esmaspäeva hommikul tarvis Rakveres olla, seega otsustasime Kutiga kaasa tolgendada. Et mitu 2,5-tunnist sõitu ühes päevas liiga palju on, otsustasime eelmisel päeval kohale minna. See oli esimene ööbimine, mis ei toimunud kodus, sõbranna juures või vanavanemate juures. Paar kuud olemegi ainult kodus ööbinud, seega oli mulle igatahes põnev, mismoodi Kutt võõrale kohale reageerib. 

Sinnasõit sujus väga kenasti - Kutt magas Rakvereni ja pidas ka ärgates ilusti vastu, kuni me mingit söögikohta otsisime. Tegime tiiru Rakveres ja suundusime tagasi Põhjakeskusesse sööma. Kutt oli nii vaimustuses - igasugused säravad tuled ja huvitavad kohad talle meeldivad. Lisaks olin ma ise ka nii elevil, nagu oleks ei-tea-mis reisile sattunud, kuna nii harva ju niimoodi ringi rändame. 

Kuna sulistamiseks aega ei jätkunud, valisime ööbimiseks spaa asemel pisikese Art Hotelli. Asub kenasti keskväljaku kõrval ja on täitsa tavaline hotellike - pole ei vau ega niu selle kohta öelda. Sättisime end sisse ja siis läksime veel õhtusele jalutuskäigule. Rakvere mulle väga meeldib - ma isegi elaks seal meeleldi, kui see vaid mulle olulistele kohtadele lähemal oleks. Paraku pole. Jalutasime natuke, käisime poes ja tagasiteel ärkas Kutt üles ja nõudis, et tema soovib ka Rakvere näha, nii et sai siis uhkelt süles hotellini minna. 

Kutt oli üldse nii lahe - talle meeldis hotellitoas askeldada, ta jäi ilusti tuttu ja magas ikka üllatavalt hästi - paremini kui koduski. Nii et võõra koha hirmu tal küll sugugi ei olnud. Mina muidugi ei maganud nii hästi, kuna voodi oli veidi kitsas meile kolmele ja nii ma siis olin kahe laiutaja vahel kuidagi eriti kokku pressitud :) 

Järgmisel päeval käisime linnusemäel, vaatasime kohustusliku pulli üle ja tulime ruttu alla tagasi, kuna üleval nii suur tuul oli. Ajasime veel mõningaid asju, käisime Põhjakeskuses shoppamas (proovisin Lindexis teksaseid ja imetore teenindaja pakkus end Kutti süles hoidma - Kutt oli jälle nii rahulik, kõristas oma mänguasju ja tegi dinosauruse hääli). No mis nii viga kuskil käia, kui nii lahe kaaslane on. Kahju oli vaid sellest, et tagasiteel ei suutnud Kutt kuidagi magama jääda ja oli üsna pahur, kuid sellegipoolest jäin meie minipuhkusega megarahule ja see andis julgust juurde, et teinekordki minna, kuna reisikaaslased olid väga vinged :)

6

Kogu aeg on nii palju tegemist, et vahekokkuvõteteks aega napib. Nüüd aga tuleb see ära teha, enne kui kõik unise peaga meelest läheb. Kutt sai pooleaastaseks!! :)

Ta on nii lahe! Iga päev imestan ja rõõmustan, kui tore, muhe ja rahulik ta on. Enamik asju, mille me ette võtame, sujuvad nii hästi. Külaskäigud, esimene minipuhkus hotellis, beebide kokkutulek - ta on alati nii eeskujulikult hea laps ja teeb emme meele nii rõõmsaks (ainult autosõidud alati ei meeldi). Talle meeldivad inimesed ja on valmis pea kõigile oma kõrvuni naeratust näitama - arstitädi tegi temast isegi pilti, kuna ta nii tore on :) Muudkui kiidaks ja kiidaks.

Muidugi on ka väsitavamaid hetki, näiteks on ta ju alati olnud üsna sülekas ja üksi toimetada eriti ei taha, seega väga palju midagi nii teha ei saa, et tema lihtsalt samal ajal mängib maas, aga eks oleme sellega juba harjunud. Teiseks, kuna ta hästi ei maga, siis pole ma pärast kuid katkendlikku und just kõige teravam pliiats, aga kes mind nii hästi ei tea, võib siis arvatagi, et blondid hetked käivadki minuga kaasas :) Üks naine küsis, kuidas ma nii positiivne selle juures olen, aga mis see kurtmine ja nukrutsemine mulle ikka annab - proovin parem hoida mõtted positiivsed ja oodata helget tulevikku. 

Unelainel on viimastel aegadel edasiarenguid märgata küll. Panin ma ju Kutti päeva- ja ööunne alati võimlemispallil hüpates, kuna mulle tundus, et muudmoodi ta kuidagi magama ei jää. Siis läks aga pall katki. Ja tuli välja, et jääb ikka küll. Praegu olen küll enamjaolt süles kussutanud, aga ööunne on ta mitu korda jäänud ka minu kõrval pikutades!! (Aplaus) Rääkimata siis sellest, et ühel hommikul ärkasime lõplikult kell 8, mida on vist üldse umbes kaks korda juhtunud. (Aplaus jätkub)

Pärast viiekuuseks saamist hakkasin Kutile enda valmistatud püreesid andma. Veel ta neid eriti süüa ei taha - rohkem määritakse põllele, näkku, kehale, lamamistoolile. Ma nimelt olen talle lusikat kätte andnud, et ta midagigi sööks ja samas lusika kasutamist õpiks. Kasutab küll, aga mitte alati kõige sihtotstarbekamalt. Kruusist vett juua meeldib aga üle kõige - kui kruusi näeb, on kohe käed haardevalmis ja suu pikalt toruks aetud, et kruusile ometi lähemale saada :)

Ringi liigub ta rullides (seljale-kõhule-seljale), ümber telje keerutades ja harva ka natuke tagurpidi lükates. Pärast seda, kui ta avastas, et rullides saab nii põnevatesse kohtadesse - laua alla, tooli alla, kardinaid sikutama, siis ta muudkui askeldab ringi. 

Natuke numbreid ka - 

Kaal: 9,76kg

Pikkus: 72cm

Hambaid: 6k 5p seisuga esimene piilub!

Naabrivalve täies hoos

5

Vahepeal täitus erakordselt kiiresti jälle üks kuu. Kutt kasvab, areneb ja teeb asju, mida üks viiekuune teha võikski - keerleb nagu kellaseier ümber oma telje, tõstab sirgete kätega veidi rindkere, haarab vabalt kõhuli olles kätega asju ja sipleb maas eesmärgiga roomata, aga veel ei ole lihtsalt nippi kätte saanud. See ajab teda küll natuke pahaseks, kui mänguasjad eest ära põgenevad või liiga kaugel on ja üritab mis ta üritab - tema ei liigu ikka edasi :) Kaugel see õnnestumine aga ilmselt ei ole, seega tuleb juba beebikõrgusel olevad asjad kriitiliselt üle vaadata. 

Oma kunagise postituse, kus ma mingist uneplaanist rääkisin, võin heaga maha kriipsutada. Tuttu jääb see laps endiselt ainult kussutades, vankris ja vahel ka autos. Vahepeal oli ka klassikaline "kui sa arvad, et see on hull, siis vaata nüüd" juhtum. Umbes kolme- ja poolekuuselt läks Kuti ööuni veel palju hullemaks, nii et varasem iga 3 tunni tagant ärkamine tundus suisa luksusena. Õnneks see aga nii suure ehmatusena ei tulnud, sest kuigi unevõlg on suur, võib öelda, et olen paljude ärkamistega paratamatult leppinud. Ühtlasi on unekvaliteedi halvenemine 4-5-kuuste laste seas väga levinud, kuna sel ajal hakkavad nende uni ja unetsüklid muutuma, lisaks on see väga kiire füüsilise ja vaimse arengu periood. Seega võib loota, et öised iga tunni tagant ärkamised on arenguetapp ja mööduv nähtus. Mõni beebi küll jääbki sinna harjumusse kinni, kuna ei oska enam ise öösel uinuda, aga kuna meil on iga natukese aja tagant ka palju paremaid öid (näiteks 3 ärkamisega! Vau :)), siis mina pole küll lootust kaotanud. Väsimus on muidugi suur, aga rasketel hetkedel meenutan, et see kõik on mööduv ja lisaks on muus osas nii vedanud. Gaasimured, toidu tagasiheide ja muud levinud beebide probleemid on Kutist väga kergelt mööda vihisenud. Olgu tal siis see üks vigur - kehv uni. Veidi paneb muretsema küll, et kui tal on alati kehv uni olnud, siis ega see ilmselt maagiliselt üle lähe ja võin veel aastaid sellega vaevelda, aga kindlasti läheb olukord paremaks! :)

Ma olen talle öelnud ka, et mina kussutan teda maksimaalselt 18-eluaastani. Kui tahab edasi ka, siis võtku naine, kes seda teeb :D Peahoidmise puhul see ju küll aitas. Ta ei viitsinud pisikesena peatõstmisharjutusi teha ja vedeles niisama nina maas. Küsisin siis, kas ta kujutab ette, et ma gümnaasiumi lõpetamisel ka ta pead veel hoian ja õigepea hakkaski see pea palju rohkem maast kerkima. :D Kus oleks selle häbi ots, eksole?

Praegu vaevleme aga kellakeeramisest tingitud tohuvabohuga. Söömine ja magamine on sellega jälle täiesti segi paisatud, kuid loodetavasti saame taas järje peale, kuna mina ei ole nõus, et me hakkamegi kell 5 ärkama. See on öö, kallis laps! :D

Kui viis kuud täis sai, siis tundsin, et võiks ka maitsetega tutvumist alustada. Esimeseks ampsuks sai imetilluke kogus suvikõrvitsapüreed, mille peale ta hetkeks nina kirtsutas ja siis juba laialt naeratas. Kuigi andsin ampsu hommikul, siis järgnes paraku raske öö, kuna ta niheles palju, nuuksus palju, ärkas palju ja isegi nuttis lohutamatult päris pikalt. Mul oli temast ikka väga kahju. Plaanisingi alustada kõrvitsatega, kuid jätsin need nüüd tulevikku ootama ja pärast üht puhkepäeva pakkusin talle hoopis pisikese lusikatäie lillkapsapüreed, mis teda küll naeratama ei pannud, kuid vastu võttis ta selle ikka. Lillkapsale õnneks tagasilööki ei järgnenud, aga see ei paista talle väga maitsvat. Uskumatu, et minu beebike hakkab juba mehemoodi sööma (rinnapiimaga segatud püreed on ju ometi meeste toit) :)

Maailm on tema jaoks väga põnevaks muutunud ja kodus meeldib talle kõige rohkem aknast mööduvaid autosid jälgida. Need ajad, kui saab temaga lõõgastunult diivanil istuda, paistavad nüüd vaikselt lõppevat ja nüüd on vaja teda ringi kanda ja kõike näidata, et laps õnnelik ja rahul oleks. Aga õige ka, nii õpibki maailma kohta rohkem - mis need suured ikka seal diivanil laisklevad?? :)

Lõpetuseks kodused mõõdud:
Pikkus: 69cm (arsti juures mõõdetakse tavaliselt vähem, kui ma kodus saan, nii et eks paistab)
Kaal: 9kg
Pea: 45cm
Hambaid: Iga päev otsin, aga 0 :D

5-kuu auks hakkas hommikul lund sadama. Kutt ärkas kell 5, et aknast lumesadu näha. Ei paista küll väga vaimustunud :)

Raamatusõbrad

Mulle meeldib väga lugeda. Kuidas kellelegi see ei meeldi, ma ei tea, sest minu meelest on see üks lõbusaim, harivaim, fantaasiat ergutavaim tegevus üldse. Hetkel mul selleks aga kahjuks eriti aega ei ole. Kui mõne kuu eest lugesin paar paksu raamatut beebi söögipausidel läbi, siis nüüd tangib ta end umbes 5 minutiga täis, nii et mingist raamatusse süvenemiset ei saa paraku juttu olla. Õhtuti on aga nii palju muud teha, et kahjuks ei mahu raamatud hetkel hästi päevaplaani. 

Ma ootan aga põnevusega aega, mil ma saan hakata ka pojale näitama, kui toredad on raamatud. Ta on praegu ka raamatutest väga huvitatud, see tähendab, et need näivad isuäratavad ja neid on hea lakkuda. Seega praegu piirdume papist raamatutega, kuna paberiga teeks ta kohe üks-null. Küll aga hakkan oma väärt lastekirjanduse tagavara juba vaikselt suurendama, et kui teda lugude kuulamine huvitama hakkab, saan oma lemmikute abil näidata, kui põnev on raamatute maailm. 

Nädala eest käisime vallavanema vastuvõtul kohalikus raamatukogus. Me jõudsime sinna küll väga napilt, kuna ma suutsin kuidagi ujumas nii kaua jokutada (ja siis kodus avastada, et poisi pidulikud riided on kõik väikseks jäänud), aga siiski jõudsime. Sellel üritusel kingiti värsketele kodanikele raamat, mängupoe kinkekaart ja õhupallililleke. Raamat "Pisike puu" sisaldab laulusalmikesi ja lühijutte ja kingiti see üle-eestilise kampaania raames, mille eesmärgiks ongi juba maast-madalast lastele raamatuid tutvustada. See oli vahva ja pidulik üritus ja mis kõige tähtsam - kiire (beebide puhul on see väga oluline). 

Ma loodan, et pojale hakkab ettelugemine ja hiljem ise lugemine meeldima. Ja kui ei hakka, siis peab ilusti varakult ja protesteerimata magama minema, et emme saaks diivanil pleedi sisse keeratult lugemist nautida. <3 :) 

Raamatukogus

Lapse uni on püha

Ma nüüd ei tea, kas tegemist on saatuse vingerpussidega või ma lihtsalt panen olude sunnil neid asju rohkem tähele, aga minu meelest juhtub üsna tihti, et just siis, kui laps peaks magama jääma või on just magama jäänud, hakkab ühtäkki kõiksugu lärmakaid asju toimuma. Ja siis ma kirun peas neid inimesi, loomi, või asju, mis seda lärmi tekitavad(enamasti ei ole nad küll milleski süüdi, aga emme peab ikka ju enda lapse und pühaks) ja hoian samal ajal pöidlaid peos, et see lapse und ei rikuks. 

Mul on isegi tegelikult vedanud, sest minu põnni hääled enamasti ei sega - oh ei, tema und segavad mingid muud x-faktorid. Ma olen sellele ka ise veidi kaasa aidanud, näiteks mängib kodus vahel uneajal taustaks teler või raadio. Nimelt, kui alati lapse uneajaks täielik vaikus luua, siis võib juhtuda, et ta ei suudagi mõnes veidi kärarikkamas kohas uinuda. Lisaks linnas elades ja koera kaasa võttes ei ole ka jalutades võimalik hääli vältida. Küll sõidavad mööda autod ja küll pistavad koerad riidlema, et me nende aedadest mööduda julgeme. Seega minu põnn on enamike linnahäältega harjunud ja ei lase neist end häirida. Minu kutt on isegi niimoodi mul süles magama jäänud, et sõbranna pooleteisene samal ajal üleväsinult röökis. Loomulikult võimaldan talle ka vaikuses magamist ja ka ööd on üldjuhul vaiksed (välja arvatud õuest kostuvad helid), sest kuigi hääled ei pruugi üles ajada, siis unekvaliteeti võivad need ikka rikkuda. 

Siiski olen nii mina kui mu tuttavad sattunud olukordadesse, kus mõtleme: MIKS just nüüd??? Näiteks jalutas mu sõbranna oma pojaga ja üritas teda magama saada. Laps juba peaaegu magab, kui möödub lärmakas poistekamp ja lapse silmad jälle lahti hüppavad. Jalutavad edasi ja koerad hakkavad nende peale haukuma, kuigi neil pole endal isegi koera kaasas. Laps endiselt ei maga. Siis jääb peaaegu magama, kui mööda põriseb... miski, mis näeb välja nagu mootoriga tõukeratas... Misasi see üldse on ja oh miks küll see just praegu peab mööda põrisema? 

Meie tänasel jalutuskäigul möödusime aga eriti plärtsuva ja paukuva mootorratta müügitehingust. Ostja läks ka proovisõidule, nii et ta suisa kaks korda meist mööda paukus. Olgu, et õiglane olla, siis meie kõrval olles ta parasjagu gaasi ei tallanud ja päriselt milleski süüdi ei olnud, aga siiski mõtlesin ma, et huvitav, miks asjad just niimoodi kokku langevad. Pärast saime nautida ka murutraktori põrinaid ja muidki hääli, aga õnneks need poissi ei äratanud. Ei, tema ärkas siis, kui me jõudsime metsarajale... ju siis muutus liiga vaikseks või midagi :)

Külmetusele säru

Vitamiine ma söön ja liiga õhukeselt riides ei käi (kuigi see õigesti riietumine on üsna keeruline, kui ühel päeval on päikese käes kampsuniga palav ja teisel päeval peaks justkui talveriided selga ajama), aga külmetus sai mu ikkagi kätte.

Tavaliselt on nii, et kui ilmub esimene õhkõrn haiguse tunnus - enamasti kerge kurguvalu - siis poole päeva pärast olen puruhaige. Nii et ühel õhtul enne magamaminekut kurguvalu tundes kartsin eelolevat ööd ja päevi, kuna haigena nii ööl kui päeval palju tähelepanu nõudva põnniga tegelemine tundus väga suure väljakutsena.

Öö möödus aga rahulikult ning hommikul alustasin haigusega aktiivset võitlust. Tavaliselt ma väga mingeid ravimeid ei kasuta ja ootan haiguse loomulikku möödumist, aga seekord võtsin appi mõned looduslikud abivahendid, et proovida säilitada enda hea enesetunne ning haigus võimalikult kiirelt seljatada (lootuses, et põnn ei nakatu).

Õnneks (või kurja karja kutsudes) sain isalt hiljuti kastitäie Vipise tooteid. Kasutasin ninatilkasid, taruvaiku saialillega, külmasiirupit ja astelpajumahla meega (palju häid vitamiine). Ega see mingi meelakkumine just olnud, õigemini natuke nagu oli ka, sest näiteks see külmasiirup on küll imalalt magus kui mesi, taruvaiguga saab end läkastama ajada ja nii edasi, aga tuleb ära kannatada. 

Ma ei oska öelda, kas mul lihtsalt vedas ja pääsesin kergelt või oli neist asjadest tõesti kasu, aga seekord läks küll hästi - enesetunne püsis hea, nohu ei läinud hulluks, kurguvalu ei süvenenud. Kõige raskem osa jäi veel mainimata: nimelt pidin pidevalt kontrollima, et poissi liialt oma näoga ei ninnunännutaks ja muidugi pesin väga sageli käsi. Kõige toredam ongi see, et pojake pääseski seekord - vahepeal veidi nohises, aga nii vähe, et ei olnud tarvis talle auru teha ega küüslauke igale poole riputada. Beebidel on need abistamisvõimalused ju eriti piiratud. Tore-tore! :)