Lehed

laupäev, 24. juuni 2017

Meie senised suveseiklused

Kuigi kaubanduses hakatakse juba suvekaupu alla hindama, vihjates justkui, et suvi hakkab selleks korraks lõppema, ning ka ööd hakkavad jälle pikemaks ja pimedamaks minema, siis mina vaatan kalendrisse ja ütlen, et on suve algus. Ja selline tegus teine. 

Eelmisel aastal oli põnn samal ajal alles ligi kuuvanune ja kogu suvi lihtsalt libises mööda. Ei käinud me kordagi rannas, muudele suveseiklustele ka väga ei jõudnud, isegi õues olime üsna vähe, kuna mul oli mugavam ja lihtsam rohkem toas olla. Lisaks oli beebi ööuneaeg juba kell 19 ja mingeid õhtuseid grillimisi ja muid tegevusi oli seetõttu raske planeerida. Aga ma ei kurtnud, sest see tuleneski kõik minu mugavusest - kui palju nii pisikese beebikesega ringi seigelda, toimetada, askeldada, sõltub nii beebist kui ka emast - õiget ja vale varianti ju ei ole. 

Seda vingem on aga käesolev suvi, kui minu põnn on juba uudishimulik ja asjalik äsja aastaseks saanud noorhärra, kellele meeldib väga õues olla ja maailma avastada. Nüüd on ringi seiklemine nii mulle kui talle põnevam kui toas olemine, kuigi pärast kiireid ja teguderohkeid päevi on rutiinne kodune päev vägagi tervitatav. Vahepeal peab ju puhkama ka. 

Viimase kuu sisse on jäänud esimene loomaaiakülastus, suviste maitsete, nagu mustikad ja tomatid (mitte küll kohalikud) proovimine, mängulisel perepäeval lõbutsemine(sealt saadud heeliumiõhupall on veel kolm nädalat hiljemgi vapralt laes), beebikooli lõpetamine, haiglaskäik (kõik on hästi :)), suur laadamelu, maibeebide kokkutulek, esimene jalgrattasõit (rattatoolis siiski - ja väga meeldis), liivakastirõõmude avastamine, esimene suure laevaga sõitmine ja väljamaakülastus Helsingi loomaaeda, esimene rannaskäik ja varvaste merre kastmine. Lisaks veel sõpradel külaskäimised ja rohkelt-rohkelt õues olemist. 

Õueskäimine on igapäevane ilmast olenemata, kuid ilusamatel ilmadel venib see õuesolek veel eriti pikaks, kuna põnn on õues nii rahul. Toas on ta ikka paras tulesäde, nagu titad ikka - käib ja kisub mida vähegi saab, ajab kõik mänguasjad laiali, ajab kõik muu laiali jne. Õues on ta aga väga rahulik sell. Ta võib tükk aega istuda ühe koha peal, rehaga natuke riisuda ja rohuliblesid uudistada. Kui sellest ära tüdineb, siis liigume edasi liivakasti juurde, kus jälle jupp aega sisustatud saab. Ka vankrisistumist kannatab ta üsna pikalt, enne kui ära tüdineb - peaasi, et midagi põnevat, nagu autod või pardid, vaateväljas oleks. 

Mööda sai saadetud ka Jaanipäev, mis oli väga rahulik ja armas. Saime süüa, akordioniviiside saatel tantsu lüüa, lõket teha ja ilusasti kell 22 juba kodus olla. Täitsa mõnus oli hoopis oma sooja pessa pugeda, sel ajal, kui enamik eestlasi alles lõkkeid süütas ja hiliste öötundide või varajaste hommikutundideni ringi möllas. Meie ärkasime aga järgmisel päeval varakult ja hea tujuga nagu ikka :) 

Kõik, mida me seni teinud oleme, on olnud väga lahe. Soomeskäik oli lahe, kuigi natuke raske ka, sest põnn ei suutnud suurest põnevusest magama jääda ja lõpuks oli üleväsinud. Mere ääres ja liivakastis liivaga möllamine on lahe jne. Suvi ongi ikka vaieldamatult mu lemmikaeg. Vaid sääskede hordid ja muud putukad üritavad vahel rõõmu rikkuda, aga see ei õnnestu teil ikkagi! Palju vahvaid tegevusi ootab ka veel ees - tahaks minna mõnele mängumaale, nagu Vembu-Tembumaa, siis tahaks uuesti loomaaeda minna ja lasteloomaaias, kus ma kunagi käinud pole, loomakesi katsuda, kindlasti võiks veel randa minna, hiljem juba ka marjule ja nii edasi. Kuna olen ilusa ilmaga alati mingi plaani kiirelt käiku lasknud ja oleme juba ühtteist teha jõudnud, siis ei tunne ma üldse, et head ilma või suve kuidagi raisku oleks lasknud. Vahepealsed vihmapäevad on aga hingetõmbeaeg, et ilusa ilmaga uue hooga jälle edasi seigelda! 



Jaaniussike ja üks lemmikasjadest - reha. Põnn otsis aina mullaseid kohti riisumiseks.

Jaanipäeval töö ei seisa. Kaevur on pealaest jalatallani mullane. Töömehe elu. 

Värskelt niidetud muru lausa kutsub püherdama. 
Lava on minu päralt!

Minu väike superkangelane!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar