laupäev, 24. juuni 2017

Üks laps või mitu last?

Ma olen alati arvanud, et minu peres saab olema mitu last. Kaks tundus mulle meelepärase arvuna, kuid nüüd, kui üks juba käes on, arvan, et ideaalis sooviksin isegi kolme.

Käesolevas ajahetkes mulle küll väga meeldib, et saan täielikult pühenduda oma ühele põnnile. Oleme kahekesi (pluss neljajalgne) selline väike pereke, us against the world ja kõik jutud. Ka meie väikesed hetked on nii erilised - näiteks andsin poisile mustikaid proovida, mugisime neid tükk aega ja minul läks samal ajal mõte lendu, et kui meile jälle ilusat ilma jagatakse, kui vahva oleks siis teha väike piknik - kutsume veel kedagi kaasa või ka kahekesi - kuigi meil väga pikad dialoogid veel ei ole (kõige populaarsem vestlusteema on autod, täpsemalt siis "auto! auto! auto!"), siis on temaga ikkagi fun igal pool käia, kuna aru saab ta juba nii paljust. Ja kui muidu piknikus midagi nii põnevat ei ole, siis tema jaoks on see kõik ju täiesti uus ja huvitav, mis teeb selle ka minu jaoks põnevaks.

Juba praegu lähevad tal aga silmad särama teisi lapsi nähes - eelkõige just veidi vanemaid, omavanused nii väga veel ei huvita. Välja arvatud see kena kutt peeglis. Teda läheb ta igal võimalusel lähemalt vaatama ja veidi ka musitama. Ees terendabki ilmselt aeg, mil vana emps enam nii lahe mängukaaslane kui teised lapsed pole. See on täiesti mõistetav, kuna mina kahjuks ei oska enam mängude maailma lapseliku innuga minna. Mulle meeldis lapsena väga mängida - erinevad maailmad, tegelased, nukud, loomad jne. Ma mäletan seda tunnet, aga enam ma nii ehedalt lihtsalt ei oska... ega ka viitsi tundide viisi mingeid tegelasi mängida. Loomulikult annan endast siiski parima, et mu põnn saaks tähtsad mängud mängitud, kuid päris sama kui teise lapsega mängimine see ikka ju ei ole.

Kuna mul on õdesid-vendi "terve ports," siis ei oska isegi ette kujutada elu ainukese lapsena. Õed-vennad mängivad, tülitsevad, lepivad ja lõppude lõpuks on ja jäävad alati üksteise jaoks alles, olgu see siis õnn või karistus, aga enamasti ikkagi õnn, eksole :) Ja lisaks sellele, kui vahva on lastel koos kasvada, siis kuna ma nüüd tean, kui imeline on tunda oma lapse kasvamist kõhus ja edasi juba näha teda beebist aina suuremaks sirgumas, siis tahaksin igatahes seda võrratut kogemust veel kogeda. Pöidlad pihku, et tulevik seda kunagi ka toob.

Praegu on mul siis sellised lapsed, see karvasem on küll juba vanamees tegelikult :P

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar