esmaspäev, 25. aprill 2016

Optimism või mõni muu sõna?

Olen parandamatu optimist. Optimist nii inimeste suhtes - ma ei lähe kaasa mingite eelarvamustega ja arvan inimestest esmalt ikka head - ja ka üldiselt elamise osas. Olgu see optimism või mis-tahes-ism (pohhuism äkki), aga mõne koha pealt muretsen ikka väga(äkki liiga?) vähe. Sõltugu need asjad minust või mitte, ikka mõtlen sageli, et läheb kuidas läheb, aga kuidagi ikka läheb! Alati on ju hakkama saadud ja küll saab ka edaspidi, olgu meie otsused millised tahes. Ma arvan, et see hurmav omadus on üks kõige "hullematest" mis härra meelest mulle omaks on, sest tema on selle koha pealt minu kategooriline vastand. Ise ma mõtlen küll, et liigne muretsemine ja pabistamine tekitab asjatut stressi, nii et miks see siis halb omadus on? Ometigi on ka sellel omad piirid, sest alati oma "küll kuidagi ikka saab" mulli elama jäädes võib olukord ühel hetkel üsna hapuks minna. Elad küll, aga mis elu see on?

Nagu öeldud, on härra minu vastand. Ja kuigi ma sisimas mõistan teda (kuigi ise sama ei tunne), on mul ikkagi raske temaga sellistes asjades ühele lainele jõuda, ilma et näiksin pohhuistlikuna. On küll hea soovitada "Don't worry, be happy," aga inimesele, kelle loomusele on oluline, et asjad on jonksus ja otsused langetatud, mitte "no mõtleme edasi ja vaatame jooksvalt," ei ole see soovitus ju nii lihtne ja asjakohane. Vastupidiselt tunnen mina kimbatust, kui mind kiirelt valiku ette pannakse ja pole aega vaagida ja mõtiskleda. Teist väeviisiliselt enda loomusest eemale kiskuda ju ei saa.

Hiljuti seisime silmitsi üsna suure otsusega ja ma jõudsin iga variandi nii- ja naapidi läbi mõelda ja jõudsingi omadega sinnamaale, et kiirustada pole tarvis ja kui plaan A ei õnnestu, siis on ju alati plaan B ja siis juba C ja kõige äärmuslikum D-gi. Ja nii siis ongi, et ühe kohal kõrguvad pidevalt väikesed murepilved ja teise kohal päikesepaiste. Vähemasti on asjad meie peres tasakaalus. Koos lilli nuusutades või ühiselt stressates võiksid asjad üsna kiirelt rappa vist minna.

Viimase aja jooksul olen endas aga ka väikeseid muutuseid täheldanud. Asju kaaluda ja läbi mõelda meeldib mulle endiselt, aga proovin jõuda siiski ühe lahenduseni, mitte kõiki neid varuvariante ka variantidena arvestada. Küllap on asi selles, et minu otsused on hakanud nüüd otseselt mõjutama ka üht pisikest tegelast, kes ise enda eest otsuseid veel langetada ei saa.

See sisemine ja veidi segane heietus on mulle abiks ja ehk paneb mõtlema ka kellegi teise. Kas keegi võib öelda, et on leidnud täiusliku tasakaalu kahe äärmuse vahel? Ma loodan küll ja pürgin ka ise sinnapoole. Optimismi ei taha ma kunagi kaotada, aga erkroosade prillide asemel püüan ette panna kerge roosaka varjundiga prillid.

PS. Remmi on igatahes muretseja-tüüpi. Kui midagi näib kahtlane, siis tuleb a) silmi punnitada ja/või asja uurima minna b) kõrvad hästi ludusse lasta ja ohvri pilgul olukorda kannatada c) kuskile põgeneda (näiteks on väga murettekitav üks hirmus põrisev ja maast tema armsaid karvu eemaldav kodumasin, mida nähes tuleb kindlasti ettevaatlikult teise tuppa minna).



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar