Jõudsime koos järgmise verstapostini ehk siis täitus 37. nädal, pärast mida ei ole sipsik enam enneaegne. Ma usun, et ta pikutab oma soojas pesas küll veel üsna tähtaja-lähedase ajani. Kui soovib veidi varem tulla, on luba antud (kuigi vannitoa kiir-remondi võiks ka ära oodata) ja kui soovib natuke kauem kõhus kasvada, siis saabki veel ilusamale ajale oma sünnipäeva, nii et valigu ise, kuidas soovib :) Kuna ta on väike kavalpea, siis tõenäoliselt valib ta millegipoolest ebasobiliku päeva. Tean teda suslikut juba küll!
Aga seoses selle tähtsa verstapostini jõudmisega! Fanfaarid-fanfaarid, saabunud on ka kolmanda trimestri hädad. Eks neid on omajagu varemgi esinenud, aga üldiselt olen ikka olnud õnnis ja õitsev, nüüd aga paistab üks häda teist taga ajavat. Ühel päeval oli näiteks kops nii koos, et hingeldasin isegi seistes ja istudes. Järgmisel päeval - kaunil ja soojal kevadpäeval - ei saanud ma isegi oma talveunest ärganud kilpkonna tempos normaalselt jalutatud, kuna jubedalt hakkas pistma. Tegin siis palju peatuseid ja "roomasin" kuidagi vaikselt edasi (pigem siis tagasi). Öösiti ärkan endiselt mitmeid kordi, üheks uueks põhjuseks on aga jalakrambid. Söön küll magneesiumi, mille puudusele krambid viidata võivad, kuid vahepeal on krambid mind ikka kätte saanud. Ootan juba huviga, millega mind järgmisena üllatatakse. Siiski, kuigi vahepeal on raske ja tõotab veel raskemaks minna, siis lugedes teiste kogemusi ja muresid, näen, et mul on väga vedanud. Mu vaevused lasid end niigi kaua oodata ja palju pole enam jäänud ka, nii et pean lihtsalt meeles pidama, et ise ka rahulikult võtaksin. Kõige raskem ongi harjuda sellega, et ma ei saa füüsiliselt teha neid asju, mis minu jaoks nii tavalised on (näiteks reipal sammul kõndimine).
Ühtlasi julgen juba väikest kokkuvõtet teha ja väita, et kõige raskem periood oli siiski esimesel trimestril, kui mul pisikesega liigutuste näol veel mingit kontakti ei olnud, aga igapäevaseks saatjaks oli murettekitav kõhuvalu. Esiteks polnud tore päevast päeva koos valuga kulgeda ja teiseks oli see vaimselt väga raske. Teise trimestri ajal saabus aga koos esimeste müksudega tõeline idüll uue energia ja valuvabadusega. Praegu on aga nii, et tean, et kuni 5 nädala jooksul saan nagunii oma vaevustest priiks (noh, nendest vaevustest. Küll siis uued ja teistsugused tulevad). Siht on silme ees ja nii lähedal.
Seoses 37 nädala täitumisega tegin ka ühe muudatuse - nimelt lisasin oma menüüsse nõmm-liivatee ja vaarikalehetee. Nõmm-liivateed soovitatakse raseduse ajal vältida, kuna sellel on lihaseid lõõgastav ja emakat pehmendav toime (lisaks teistele, näiteks köhavastasele toimele). Raseduse lõppstaadiumis ja sünnituse ajal seda jällegi soovitatakse - just selleks, et ehk aitab pehmenemisele kaasa ja kergendab sünnituse kulgu. Vaarikaleheteel on umbes sarnane toime - hoiab emakat heas toonuses ja aitab sünnitusele kaasa. Seda küll kuidagi ära ei tõesta, kas neist teedest on kasu või mitte, aga egas see halba ka ei tee, seega lasen hea maitsta (või noh, mis hea, üpris neutraalsed maitsed on neil teedel.) :)
37+0. Mälestusi tuleb ka luua, olgugi et fotograafiks oli käepärast võtta vaid pesurest :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar