laupäev, 9. jaanuar 2016

Sõbrad ja nende koduloomad

Sattusin Perekoolis sellise toreda teema peale: LINK

Selles teemas jagatakse kogemusi, kui koduloomade tõttu on sõpradega suhted lõpetatud. Seal on mitmesuguseid arvamusi, mõistlikest jaburateni, seega tekkis tahtmine veidi ka oma arvamust avaldada.

Nõustun täielikult, et olukorras, kus loom kiusab või on agressiivne, on peremehe asi koer korrale kutsuda ja vajadusel eraldada. Keegi ei peaks taluma urisemist, näksamist või muudmoodi ähvardamist/haiget tegemist. Vähe sellest, et sellises olukorras ei taha tuttav enam külla tulla, võib tekkida ka üldine hirm koerte ees. Samuti arvan, et kui inimene juba kardab koeri, ei peaks talle koeraga peale käima, et las koer ikka lakub käsi ja küll inimene harjub (näide võetud ühest teisest teemast). Siia alla ei kuulu aga see "näkku ähkimine ja pea toetamine." See ei pruugi küll paljudele meeldida, aga see ei ole nii katastroofiline, et peaks selle eraldi välja tooma. Kui peremees tähele ei pane (näiteks ei pea seda veidraks), saab ju ometi ise sellele tähelepanu pöörata, et koer ära kutsutaks. 

Seal on ka keegi, kes kommenteerib, et koer otseselt kuidagi ei seganud (oli vaikne ja ei tulnud lähedale), ent ikkagi liikus ringi, levitas karvu ja olevat olnud spetsiifilise lõhnaga. Selle võttis postitaja kokku küsimusega, kas koer ikka on nii nähtamatu ja tajumatu, kui peremees arvab?
Ei. Ei ole ja ei peagi olema. Vaevalt on keegi võtnud lemmiklooma eesmärgiga, et too oleks nähtamatu ja tajumatu. Koer on pereliige ja sõber ja oma kodus ei peaks teda kellegi eest lihtsalt niisama peitma. Antud juhul loomaomanikul veab, kui ta sellisest "sõbrast" lahti saab, sest koer on igatahes truum ja parem sõber, kui selline tühjast kohast probleemide otsija. 

Karvad on muidugi omaette teema. Ega loomaomanikele endalegi ei meeldi, et need jonnakad karvad isegi pärast koristamist kuidagi igale poole ikkagi tekivad. Minu jaoks on karvad üks neist tüütutest asjadest, mis sajaprotsendilise rõõmu ja toredusega (aka. koeraga) paraku kaasnevad. See tundub aga jälle nii jabur põhjus külaskäimisest loobumiseks. No oled ühe korra mõne karvaga kaetud - so what? Juuksekarvu ja muid ebemeid tekib riietele ju nagunii. Saad need kleeprulliga kokku tõmmata ja ongi probleem jälle lahendatud. Lisaks ei leia mina kohvi seest koerakarvu ega pole mulle rääkimise ajal koerakarvad suhu lennanud, nagu seal teemas keegi välja toob. Ega siis koeraga kooselu ei tähenda seda, et terve toa õhk on täidetud lendavate karvakestega. 

Seal on ka neid, kes hakkavad loomi võrdlema kasvatamatute lastega, aga minu meelest tuleks need teemad siiski eraldi hoida. Igas asjas saaks tuua võrdluse, et "see on samamoodi ja see on hullem", aga see ei ole kuigi produktiivne konkreetse arutluse arendamisel. 

Lisaks tuuakse välja olukorrad, kus loomaomanik enam ise eriti väljas/külas ei käi, kuna ei taha looma üksi jätta. Seda pole mõtet kritiseerida, kuna see on inimese enda valik. Tema valis, et tahab endale üdini truud sõpra, kelle suhtes ka ise vastutustundlik ja truu olla. Kui loomaomanik seda vabandust kogu aeg kasutab, eks siis tuleb teha oma järeldused, keda ta ise oma sõpradena eelistab... :)

Kokkuvõtteks arvan, et kelle jaoks on need nii ületamatud probleemid (va. agressiivsus, mis tõesti ohtlik on), siis ongi ehk mõistlik endale uued sõbrad leida. Pole kellegi asi dikteerida, mitu looma/last/mündikollektsiooni kellelgi kodus võiks olla. Võib-olla tasuks vaadata peeglisse ja mõelda, kas sa ise oled ikka väärt sõber ja ega sinu kodus ometi midagi sellist ei ole, mille kohta teised mõtlevad, et oiii, käiks külas küll, aga vot see jubedasti häirib...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar