Kaamos

Muidu ma ei ole väga selline inimene, kellele need külmad ja pimedad talvekuud kuidagi rusuvalt mõjuksid, aga praegu tunnen end küll üsna mandununa. Ometi ei saa ma seda otseselt talvemasenduseks nimetada, aga eks see pakane annab oma osa küll. Õigupoolest ei ole ma isegi päris masendunud, vaid mul on igav.

Mul on nii palju aega ja pole midagi selle ajaga pihta hakata. Õues on -30 ja seal kuigi pikalt viibida ei saa. Tubased tegevused võtavad päevast maksimaalselt tunni, kuna nii väikeses üürikodus polegi väga midagi toimetada. Teoreetiliselt leiaksin endale ka muid tegevusi, ent motivatsioon on langenud koos temperatuuridega miinustesse. Usun täiesti, et mida rohkem teed, seda rohkem jõuad. Tagantjärgi hakkan veel väärtustama seda vaba aega, mis mulle kaela on langenud, aga hetkel ei suuda seda kuidagi mõistlikult rakendada. Ootangi igapäevaselt elukaaslase töölt tulekut, et jälle midagi teha oleks ja kellegagi suhelda oleks. Olgu see siis laiskus või kaamos või kes-teab-mis.

Käes on minu viimane nädal Lapimaal. Ja peagi on murtud nädala selgroog. Meie koha pealt on siinoldud aeg parim, mis meil üldse olnud on ja lähitulevikus ka tulemas on, sest pärast käesolevat nädalat naaseme kaugsuhte kurnavasse argipäeva. Mõnele see sobib ja teisele mitte. Minule nii väga mitte, nii et on kahju astuda samm tagasi, kui kord juba head elu maitstud on. Teiselt poolt ei leia ma siit endale piisavalt rakendust, nii et isiklikust aspektist osutub tagasiminek ehk ikkagi edasiminekuks (ja lisaks on määravad muud aspektid, miks see eluke siinpool polaarjoont kolme kuuga piirdub).  

Niisiis kokkuvõtteks olen ikkagi optimistlik, et järgmisest nädalast hakkavad puhuma uued tuuled ja koos minuga jõuab kohale ka uus energia. Üht- või teistpidi, aga muudatused hakkavad toimuma ja ehk saan endalt selle raske tegevusetuse-koorma seljast heita.