4/30 Kirjutamise väljakutse - 5 viisi võita mu südant

Mulle meele järgi olla on väga lihtne - tuleb lihtsalt olla tore ja hea inimene ning kui juurde veel lisada mõni neist asjadest, siis olen juba müüdud.

1. Laulmine
Ise harrastan ma pojale laulmist ja üksi kodus karaoke üürgamist, aga kahjuks mingi erakordne lauluoskus on minust küll mööda läinud. Soovi on rohkem kui annet :) Mõnele on seda annet aga rohkem jagatud ja kuigi sooviksin ise ka niimoodi laulda, siis võin ilusat laulu hiirvaikselt ja suu ammuli kuulama jääda.

2. Hea toit
Armastus käib kõhu kaudu. Anna mulle head sööki ja me oleme juba sõbrad!

3. Laste- ja loomasõbralikkus
Inimesed, kes on laste ja loomadega sõbralikud pälvivad mu tähelepanu ja võidavad mu südame.

4. Hooliv käitumine
Ükskõik, mis see ka poleks. Mingi väike tegu või lause, mis näitab, et hoolid. Kui viid haigele sõbrale vitamiinirikkaid puuvilju; kui huvitud siiralt, kuidas lähedastel läheb (sest kellele ei meeldiks endast rääkida :)); kui aitad vanamemmel kotte tassida; kui oled kasvõi teenindajatega sõbralikum kui tere-head-aega. Inimesed, kes oma tegudega teiste päevi rikastavad, on imelised. :)

5. Mu pisipojale ja koerale meeldimine
Laste- ja loomasõbralikkusest siis vastupidine versioon ka - kui keegi osutub mu poja või koera suureks lemmikuks, siis seda on juba nii tore vaadata, et ka minu rõõm ja heameel on garanteeritud.

3/30 Kirjutamise väljakutse - 5 kohta, mida sooviksin külastada

Kuigi reisimine mulle meeldib (aga lennukeid kardan), siis ei ole mul eriti palju kohti, kus kohe kindlasti ära tahaksin käia, kuid mõned siiski on. Mina valisin teemaks reisimise, kuigi tegelikult võivad need olla ka muuseumid, rahvuspargid või ükskõik mis kohad - pole ju täpsustatud. 

1. Põhja-Ameerika

Kui Hiinad, Taid, Dubaid jätavad leigeks, siis Põhja-Ameerikat tahaks küll külastada. Sinna tuleks küll pikemaks ajaks minna, kuna näha tahaks nii palju - New Yorki, võib-olla ka mõnd sooja paika, Suurt Kanjonit ja muid vingeid road-tripi sihtpunkte. 

2. Kanaari saared

Olen Gran Canarial käinud ja seega tean, kui mõnus seal on. Kuigi rohkem pole ma soojal maal käinud, siis on see minu lemmikkoht, kus oma päikesepatareisid laadida, just seetõttu, et see on soe, mõistlikul kaugusel ja siiski Euroopa osa (Hispaania).

3. Saksamaa

Kõikide välismaareiside seast (neid väga palju ei ole) võtavad üsna suure osa Saksamaa külastused. Olen seal käinud juba neli korda. Mulle meeldib saksa keel ja kultuur ja seetõttu soovingi sinna üha tagasi. Ühel Saksamaa-reisil sain osa nende vastlapidustustest ja see on nii äge, kui põhjalikult nad oma pühasid tähistavad. Pane või isegi kostüüm selga ja mine Saksamaale vastlaid tähistama, kuna see emotsioon, mille sealt saab, on lihtsalt hindamatu!

4. Jõuluvanamaa Rovaniemis

Ma elasin Rovaniemi lähedal ja olen isegi ümber Jõuluvanamaa luuranud, aga siiski otsustanud, et sisse ei lähe. Jõuluvanandusele annavad õige väärtuse lapsed ja toona rase olles otsustasingi, et tulen tagasi, aga siis juba oma lapsega.

5. Suur-Britannia

Suur-Britannia tundub väga toreda kohana, kus väike ringreis teha või siis ka ainult suurlinnadega piirduda. Ja seal on nii toredaid aktsente, et lausa lust oleks kohalike jutte kuulata. 

Rovaniemi:

2/30 Kirjutamise väljakutse - jutt minust, mida ma kunagi ei unusta

Kirjutamise väljakutse teise päeva ülesandeks on kirjutada millestki, mida on minust räägitud ja mida ma kunagi ei unusta.

Mõtlesin sellele teemale mitu korda ja ei meenunudki otseselt midagi sellist, mida ka jagada võiks. Küll aga jääb kindlasti meelde üks jutt, mis pole otseselt minust, aga on sündmusest, mis mind väga lähedalt puudutab. Nimelt mehikese kogemus sünnitusel viibimisest. 

Ise olin ma oma mullis ja proovisin lihtsalt selle kuidagi üle elada, nii et oli väga huvitav kuulda kõrvalseisja kogemusest. Tema tuututas muidugi juba nädal pärast sünnitust, kuidas see oli nii põnev ja lahe ja tore, et võiks kasvõi kohe ja praegu uuesti selle läbi teha. Ma sel ajal alles valutasin ülekere, nii et ise just nii väga seda vaimustust ei jaganud. Tulemus on muidugi ükskõik mis valu väärt, aga võiks ikka natuke puhata ka. :) Ta rääkis ka, kuidas vastu voodit sundasendis seistes jalad valusaks jäid - oh-sa-vaeeesekene. Rääkis, kuidas ta seal ruumis külmetas - koos ämmaemandaga, aga mis teha, et mul oli niiiii palav, et tahtsin akent lahti hoida. Rääkis, kuidas oli natuke hirmus vaadata, kuidas ma ploomilillaks värvusin. Rääkis, kuidas ta käed ära väsisid. Kui ma kogu sellele kogemusele ja ka kuuldud jutule mõtlen, siis oleksin isegi hea meelega kellelegi tugiisikuks. Kahju ainult, et mu tutvusringkonnas kedagi rasedat pole, kes oma mehe asemel minu kaasa tahaks võtta :D

1/30 Kirjutamise väljakutse - asjad, mis teevad mind õnnelikuks

Moeka hilinemisega alustan sellise kirjutamise väljakutsega. Mõni teema on küll üsna mittemidagiütlev, ent teiste peale on jälle huvitav mõelda ja need siis ka kirja panna.

Alustangi siis asjadest, mis muudavad mind tõeliselt õnnelikuks:

1. Meri

Mul on mingi merehaigus. Ja mitte selle tavapärases mõttes, vaid hoopis nii, et meri on minu jaoks kuidagi nii vajalik - see muudab mind rahulikuks ja inspireerib mind. Kui ma merele mõtlen, siis ei teki silme ette isegi kuuma päeva liivarannas, vaid pigem sombusem päev ja loksuv meri. Meeldib see aga mulle iga ilmaga ja nii öösel kui päeval. Paadiga sõites ja mere ääres jalutades. Ainult laevas ööbimine on veidi hirmus, kuna nii mõnus ja meeldiv kui meri ka poleks, siis võib see ka üsna halastamatu olla. Kui ma oleks poeet, siis käiksin just mere ääres kivi peal istumas ja imelisi teoseid leiutamas. 

2. Kohvi

Kui muidu on igasugused pahed minust nüüdseks kaugele jäänud, siis kohvi on küll selline asi, mis justkui teeb mõne olukorra täiuslikuks. Hull kofeiinisõltlane ma vist siiski pole, kuna minu "kohvi" on kas latte või piltlikult öeldes paar tera kohvi, vesi ja palju piima. Tavaline kohvi on aga minu jaoks kange ja mitte eriti nauditav. 

3. Shokolaad

Oot, mida ma nendest pahedest rääkisin? Magusat olen ma alati armastanud, aga praegu, kui minult saab süüa ka üks pisike suur poiss ja energiakulu on sellevõrra suurem, siis on magusaisu ikka õite suur. Loodetavasti olukord hiljem jälle normaliseerub, kuna mulle meeldiks, kui mu kaal liiguks pigem veidi alla kui üles(praegu veel õnneks see kaalule pole mõjunud) ja et mul oleks hambad ka 10 aasta pärast.

4. Raamatud

Nagu laulukoer (üks mänguasi) ütleb, siis: "See on üks mu lemmikuist." Raamatute lugemine on üks parimaid tegevusi, mida tean. See toidab fantaasiat, on suurepärane meelelahutus, on hariv ja nii edasi. Erinevaid žanre on nii palju, et igaüks leiab endale meelepärase lugemise - kes tahab seiklust, kes tahab õpetussõnu, kes romantikat, kes õudust, kes mida iganes. Küll mul on kahju, et praegu eriti lugemiseks aega ei jää, aga ma varun juba vaikselt ka toredat lastekirjandust, et kui poeg juba veidi rohkem aru hakkab saama, siis saan talle ette lugeda ja tallegi raamatute toredat maailma tutvustada.

5. Muusika (ja kaasa laulmine)

Muusika kuulamine läheb mul sageli kiiretel päevadel meelest, aga tegelikult mulle väga meeldib head muusikat kuulata ja sellele kaasa üürata.

6. Loodus ja loomad

Need võidavad iga kell melu ja kära ja möllu. Kui peaksin valima, kas õhtu vanalinnas või ilus päev rabas, siis valiksin teise. Ja kui valikusse lisandub veel miniloomaaed või midagi sellist, siis count me in. Üks lemmikutest oli Ranna Rantšo, kus ma enamik aega lihtsalt piiksusin elevusest, sest noh... karvased sead, villased sead, hästi paksud sead, kitsed, linnud, hobused ja kõik need imelised lood, mis nendega kaasas käivad!! :)

7. Koogid

Mulle meeldib kooke teha, kuigi ma pole selles veel kuigi vilunud. Tasa ja targu! Isetehtud kookidega on vaid see probleem, et kui teinekord on kiire ja tahaks poest mingi koogi haarata, siis on poekookide hulgast üsna keeruline leida sellist, mis samale tasemele küündiks. Aga igatahes kui mul on rahulikult aega koogiga tegeleda, siis olen ma rõõmus. Muu söögitegemise osas olen täiesti neutraalne. 

8. Magamine

Magamine on jälle üks mu lemmiktegevustest. Siiamaani on, aga nüüd ei anta selleks kahjuks eriti võimalust. Kaunis helges tulevikus on ööd, kui ma magan nagu nott! Oh, unistused.

9. Koeraüritused

Mu enda elukas sai täna 11-aastaseks ja temaga oleme käinud nii paljudel üritustel - agility võistlustel, kuulekuse võistlustel, orienteerumas, mitteametlikel näitustel, trikivõistlustel ja jooksuvõistlustel. Kogu see üritustel käimine ajab siiamaani väikese elevuse- ja hirmuvärina sisse, aga on nii sõltuvusttekitavalt äge. Hea, et mul tõukoer vähemalt pole, nii et olen "pääsenud" kulukatest näitustest ja näitusereisidest jne. 

10. Pildistamine

Pildistamine on igasugustel põhjustel üsna soiku jäänud, aga sellegipoolest hoiab see mu südames väikest kohta. 

Inimesed jätsin meelega siit nimekirjast välja, aga lisan veel pildi näol ühe vihje mu suurimale õnneallikale:

 

7 ja esimesed Jõulud

Pärast eelmise aasta maid said kõik tavalised ja erilised hetked uue väärtuse. Mõne jaoks on need kogemused ja sündmused ju täiesti esmakordsed. Jagada neid esimesi hetki koos väikese maailmaavastajaga on kirjeldamatult äge kogemus. On nii palju asju, mida vaatan teises valguses, või mille vastu on tekkinud huvi just tänu sellele pisikesele kutile. 

Detsembris olid näiteks tema esimesed Jõulud. Ma jäin kokkuvõttes nii rahule, kuna hakkasin ettevalmistusi tegema juba novembris ja säästsin end viimase hetke hullusest. Kui juhuslikult 23. detsembri (peaks ju veel tööpäev olema) hommikupoole poodi sattusin, siis oli vankriga rahvamassis liiklemine juba tõeline katsumus ja tegin sealt kiirelt sääred. Ei tea, miks osa inimesi asjad nii viimasele hetkele jätavad, see tekitab ju nii palju stressi. Nimelt mina käisin lõpuks poodides vist umbes 3652 korda, kuna kohe ju ei leia, seda mida vaja. Nii et kui oleksin jätnud kõik viimasele päevale, oleks pidanud paljude asjade puhul leppima mingite varuvariantidega. Mina leidsin aga kõik, mida otsisin, nii et olen väga rahul. 

Jõululaupäev läks väga toredasti. See oli üsna ebatraditsiooniline nii osalejate kui ka korraldajate osas - nimelt korraldasime õega selle ise ja üritus oli vaikne, rahulik ja ilma vanema generatsioonita, kuna neil oli juba oma tegemisi (või nii me vähemalt arvasime, lõppkokkuvõttes oli isa pool õhtut üksi kodus ja kirjutas referaati, kuna meie teada läks ta kodust ära ja ta ka ei küsinud, mis kell meie pidu hakkab). Jõulumeeleolu ja -rõõmu oli ikka nii palju nagu peab. :) Ka Jõuluvana ei jätnud tulemata - saime ilusti talle esineda ja Kutt ka üldse ei peljanud. Küll väsis ta aga lõpuks ära, kuna uneaeg pressis peale. Nii saigi tema oma kingitusi avada alles järgmisel hommikul, mil täitus ühtlasi tema 7. elukuu. Pidu missugune! :) Sel päeval käisime veel kahest kohast läbi ja järgmisel päeval veel kahest - suure pere rõõmud. Poiss pidas aga ilusasti vastu ja oli igati tubli.

Viimase kuuga on Kutt hakanud roomama, kasvatanud endale kaks hammast, muutunud hästi aktiivseks (tema kohta, kõige rohkem meeldib talle ikka süles olla, aga vahepeal sahkerdab ikka omaette ka :)) ja hakanud juba üsna tublisti sööma. Tema lemmikasjad pole mitte laulukoer, mida ma mööda Tallinna poode pikalt taga ajama pidin, ega muud pudinad, vaid: ahjupuud, koer, koera pesa, koera kausid, kuusk ja noh, juhtmed ja tehnika ka, aga neid ta kätte ei saa. Veel toovad naeratuse näole boiler ja lakke kinnitatud õhupall. Nii ma siis käin ja toon teda keelatud kohtadest ära, juhtmed olen ära peitnud jne. Varsti on ta aga juba veel osavam ja siis peavad ka paljud teised asjad peitu minema (raamatud jne). Muidu on aga elu üsna lilleline - oleme saavutanud mingi rutiini (mis küll üsna sageli natuke jälle muutub) ja kõik on hästi. Ikka ja jälle on suurimaks probleemiks öine trall, aga mis ema ma oleks, kui ma väsimusest kurnatud zombie ei oleks?? :D Ta muutub iga päevaga aina asjalikumaks ja seda on lahe jälgida.

Klassikaline naerupall luurab, kuidas ma tolmu imen :)

Kaal: 10,1kg

Pikkus: 73,2cm

Hambaid: 2 

Kõmaki-põmaki, käes on Jõulud!!!

Ma olen juba ammu see väike vanainimene, kes nalja ei mõista. Kätte on jõudnud paljude lemmikaeg - imeline jõulukuu. Ma kuulun ka muidugi jõulufännide sekka. Jõulud on alati olnud ülimalt mõnus, südantsoojendav ja perekeskne aeg. Kaks aastat võtsid mu jõulurõõmu küll vähemaks - ühel olin kella viieni tööl ja seega läks kiirustamiseks ja teisel tegelesin novembri keskpaigast alates hiiiiiigelkoguse jõulukaunistustega, mida muudkui sadas nii uksest kui aknast. Seega kui lõpuks see jõulumöll läbi sai, tuli pingelangus ja "lõõõõõpuks ometi" tunne, mis ju jõuludega kokku ei peaks käima.

Mul on vaid sellest kahju, et jõulud enam eriti sellised ei ole nagu lauludes, näiteks "Läbi lume sahiseva," kuna lumi annab jõulumeeleolule nii palju juurde, aga eks siis tuleb selle eest ise topelt jõulurõõmu tunda. Eelmisel aastal olin jõulude eel Lapimaal ja seal oli küll ikka ehtne jõulumaailm. Kuna seal "jõuluvanamaal" on lumi maas pea pool aastat, siis on väga palju panustatud ka talvistesse kaunistustesse. Aiad on ehitud kauniste tulede ja kujukestega, et pimedasse külma talveaega natuke valgust ja rõõmu juurde tuua. Mõjub! 

Sel aastal on ind eriti suur, kuna esimest korda toon oma koju kuuse. Kui varem on jõulud selline kiire aeg olnud, millest pool aega kuskil rännus olen olnud, siis polegi hakanud puukest koju vedama. Nüüd aga olen pojakesega kodusem ja seega tahan juba maast madalast tutvustada pojale mõnusat jõulutunnet. See võib muidugi lõppeda nii, et hiljuti roomama hakanud tüüp võtab enda pühaks ülesandeks kuuske kiskumas käia, aga eks siis tuleb välja mõelda, kuidas puud pisikeste tirivate sõrmede eest kaitsta. Näiteks kõik alumised oksad ära võtta, et alles jääks pikk roots ja paar oksa üleval - milline hurmav jõulupuu, eksole. 

Oh seda jõulurahu - laps magab, ahi praksub, koer pikutab pesas. Nosin mandariine, põletan advendiküünlaid - kui idülliline - MÜRTS PAUK KABUUM! Laps ärkab võpatades, koer hüppab ehmunult püsti. Paljudel teemadel ma eriti pühendunult arvamust ei avalda, aga mõnel teemal küll, näiteks mille kurjami pärast on vaja terve detsembrikuu (kui mitte varem) paugutada?

Esiteks - miks keegi tahab üldse kulutada palju raha, et see otseses mõttes vastu taevast lasta? Mis rahuldust saab mõnest kõrvulukustavast paugust? Minu meelest on ilutulestik ilus küll, aga et see efektne oleks, on vaja palju erinevaid ilutulestikke nagu aastavahetusel lastakse. Paar pauku jäävad küll hädiseks. 

Teiseks - miks inimesed ei arvesta teistega? Tahad paugutada - hea küll, mine pauguta kuskil inim- ja loomatühjas kohas. Mitte keset linna, kus koerad hirmunult aiast või rihma otsast minema jooksevad ja kaotsi lähevad ning kus pisikesed inimesed kardavad ja suured ehmuvad. Mulle meeldib aastavahetuse ilutulestik, aga see võikski olla aastavahetusel - siis oskavad kõik, kes pauku ei talu, sellega arvestada ja kuskile vaiksemasse kohta minna. 

Minu meelest on asi väga lihtne - igaüks tehku mida soovib, nii kaua kuni see kedagi teist ei kahjusta. Selle hindamiseks on vaja vaid natuke empaatiatunnet ja mõtlemisvõimet :) Ega mu heietuste tõttu paugutajaid vähemaks jää, aga kuna neid on pimedas öös ilmselt raske leida, et neile otse natuke oma arvamust avaldada, siis sain end vähemalt välja elada ja naiivselt loota, et sel aastal on jõulurahu ja -vaikust rohkem :)

Päkapikud luuravad, kes on paid ja kes teevad pahandust!

Esimene ööbimisega väljasõit

Viimase 6 kuu jooksul olid kõige kaugemateks sihtpunktideks, mille me ette võtsime Haapsalu ja Viljandi. Kutile nimelt pikad autosõidud ei meeldi ja seetõttu oleme piirdunud lähiümbruses liikumisega. Mõnel mehel oli aga ühe esmaspäeva hommikul tarvis Rakveres olla, seega otsustasime Kutiga kaasa tolgendada. Et mitu 2,5-tunnist sõitu ühes päevas liiga palju on, otsustasime eelmisel päeval kohale minna. See oli esimene ööbimine, mis ei toimunud kodus, sõbranna juures või vanavanemate juures. Paar kuud olemegi ainult kodus ööbinud, seega oli mulle igatahes põnev, mismoodi Kutt võõrale kohale reageerib. 

Sinnasõit sujus väga kenasti - Kutt magas Rakvereni ja pidas ka ärgates ilusti vastu, kuni me mingit söögikohta otsisime. Tegime tiiru Rakveres ja suundusime tagasi Põhjakeskusesse sööma. Kutt oli nii vaimustuses - igasugused säravad tuled ja huvitavad kohad talle meeldivad. Lisaks olin ma ise ka nii elevil, nagu oleks ei-tea-mis reisile sattunud, kuna nii harva ju niimoodi ringi rändame. 

Kuna sulistamiseks aega ei jätkunud, valisime ööbimiseks spaa asemel pisikese Art Hotelli. Asub kenasti keskväljaku kõrval ja on täitsa tavaline hotellike - pole ei vau ega niu selle kohta öelda. Sättisime end sisse ja siis läksime veel õhtusele jalutuskäigule. Rakvere mulle väga meeldib - ma isegi elaks seal meeleldi, kui see vaid mulle olulistele kohtadele lähemal oleks. Paraku pole. Jalutasime natuke, käisime poes ja tagasiteel ärkas Kutt üles ja nõudis, et tema soovib ka Rakvere näha, nii et sai siis uhkelt süles hotellini minna. 

Kutt oli üldse nii lahe - talle meeldis hotellitoas askeldada, ta jäi ilusti tuttu ja magas ikka üllatavalt hästi - paremini kui koduski. Nii et võõra koha hirmu tal küll sugugi ei olnud. Mina muidugi ei maganud nii hästi, kuna voodi oli veidi kitsas meile kolmele ja nii ma siis olin kahe laiutaja vahel kuidagi eriti kokku pressitud :) 

Järgmisel päeval käisime linnusemäel, vaatasime kohustusliku pulli üle ja tulime ruttu alla tagasi, kuna üleval nii suur tuul oli. Ajasime veel mõningaid asju, käisime Põhjakeskuses shoppamas (proovisin Lindexis teksaseid ja imetore teenindaja pakkus end Kutti süles hoidma - Kutt oli jälle nii rahulik, kõristas oma mänguasju ja tegi dinosauruse hääli). No mis nii viga kuskil käia, kui nii lahe kaaslane on. Kahju oli vaid sellest, et tagasiteel ei suutnud Kutt kuidagi magama jääda ja oli üsna pahur, kuid sellegipoolest jäin meie minipuhkusega megarahule ja see andis julgust juurde, et teinekordki minna, kuna reisikaaslased olid väga vinged :)