neljapäev, 11. mai 2017

Ok, jätame selle kevade siis vahele

Ma olen muidu suur kevadefänn. Teiste aastaaegade fänn ka, kui nad ilusasti õigel ajal tulevad ja lähevad. Kevadine sirelilõhn, suvine päikeselaks, sügisene värvidemöll ja talvine lumine kargus - kõik on mõnus! 

Aga kevad on alati kuidagi helge, optimistlik ja teotahet toov. Selleks ajaks, kui kevad saabuma hakkab, on juba külmast ja pimedast ajast tüdimus peal ja kevad on otseses mõttes sõõm värsket õhku. Esimesed soojad kiired, tärkavad õied, arglikud pungad - need teevad lihtsalt tuju kuidagi eriliselt heaks, minu meelest lausa rohkem kui ühegi teise aastaaja tulek. 

Sel aastal on lood muidugi veidi teised. Ei lasta neist õitest rõõmu tunda, kui tuul vihiseb nii kõvasti, et kohustuslikud väljaskäigud tuleb teha pilku maas hoides. Pungadki jäävad tiheda rahesaju sees märkamata. Jõudu, rõõmu ja d-vitamiini andvast päikesest võib vaid und näha. Loodan, et tegemist on siiski vaid ühe sellise perioodiga ja et kliima pole veel nii lõplikult ära rikutud, et oma pojale saaksin rääkida ulmelisena tunduvaid lugusid soojadest suvedest ja valgetest jõuludest.

Iiiigatahes on nüüd aga aeg juba sealmaal, et kevadet ma enam ei oota ja läheme siis kohe suvele üle, eksole.

Kevadet haaramas: väike jalutuskäik metsas ja sopas

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar