Lehed

pühapäev, 23. aprill 2017

Ema värgid

Emad teevad teadupärast igasuguseid veidraid asju ning sageli täitsa automaatselt ja ise üldse mitte asja imelikuks pidades.

Näiteks üksi poodi minnes (oo, luksus!) kõigutan ma ostukäru edasi-tagasi ning isegi ei mõtle sellele, et laps ju kärus ei istu. Veel enam, olen ka erinevaid asju süles kussutanud, näiteks puusületäit. Kussu, kussu, armsad puud :) 

Vahel ärkan keset ööd ja hakkan unesegasena põnni voodist otsima ning leian ta siis... enda teiselt küljelt õndsat und magamas. Ei teagi, mis värk sellega täpselt on, aga olen seda korduvalt teinud.

Riided, mida ma kannan, on enamasti mingi toidu või lägaga kaetud ja selle vastu pole väga mõtet võidelda. Põnn on just sellises eas, et uurib toitu nii käte kui terve näoga ja teeb selle lägase käega kibekiirelt ka mulle patsu-patsu või pistab oma näo mulle naksti kaissu. Kuskil udupeentes kohtades me nagunii ei käi, nii et mis seal ikka.

Kui kuskil on beebi (või kassipoeg või kutsikas, aga see oli juba enne emaks saamist vist nii) vallandub automaatne aww-reaktsioon. Näiteks kui keegi mööda kärutab, siis rändab ikka pilk korra selja taha, et nunnut titat ka näha. Ja kui on ikka äge käru, siis vaatan selle marki ka. Ei saa midagi parata, see juhtub täitsa automaatselt.

Kõige väiksemadki saavutused on nii uhked! Varem ei oleks ehk selle peale tulnud, et kedagi ülevoolavalt kiita plaksutamise, basseinis jalgade siputamise, lambi vaatamise või muu sellise eest, aga nüüd on need küll ühed väga osavad saavutused. :)

Unistused on kõvasti muutunud ja justkui palju igapäevasemaks ja kättesaavamaks (kuid kas ikka on?). Öö läbi magamine, hommikukohvi joomine, ilma et keegi su otsas turniks, üksi poes käimine, juuste lahtiselt kandmine, vannis lõõgastumine, raamatute lugemine - no oleks see alles elu! Vahelduse tekitamine on nii palju lihtsam kui varem, sest ka pisiasjad on mõnusad ja erakordsed.

Hääl kipub ninnunännuks minema ka siis, kui see ehk alati ei peaks. Lihtsalt läheb. Seda kontrollida oleks liiga raske. :D

Mul on aga nii hea meel kõige selle üle, mida ema elu mulle pakub. Pisiasjade väärtustamine, teistsugune maailmavaade, uued huvid, naljakad juhtumid ja muidugi kõige tipp - kõige lahedama väikese inimese kasvamise jälgimine ja sellest osa saamine - mis võiks olla parem?! :)

Põnn asetas esmakordselt oma jalad vanaisa metsamaale :)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar