Mul on siin Soomes üsna palju aega mõtlemiseks ja meenutamiseks.
Näiteks meenus üks intsident kunagisest Saksamaa reisist ja siis meenus samast reisist juba teinegi seik. Üldse on Saksamaa mu enim külastatud paikade teisel kohal. Esimesel kohal troonib eeldatavasti Soome(ma vähemalt arvan, et Soomes-käike võis rohkem olla), aga enne siia kolimist olin käinud ainult Helsingis.
See konkreetne reis viis meid isaga aga Bremenisse ja Kasselisse, kus isa-naine tollal õppis. Kasselis leidiski aset kaks lugu, mida naljakas meenutada on.
Alustan siis piinlikust kohtumisest.
Meie ööbimispaik oli väga tore ja omapärane. Aias oli palju taimi ja nipsasjakesi, toad olid väikesed ja erinevate maade temaatikaga. Ise ööbisin hoopis vagunelamus, mis oli ka üllatavalt mugav ja hubane. Juhtumisi asus selle majutuspaiga kõrval ka lõbumaja. Õhtuti seisid näitsikud väikeste vahedega maantee ääres, miniseelikud ja võrksukad jalas, nagu kord ja kohus. Mingit lärmi ega segamist sealt ei tulnud, nii et naabrid ei häirinud sugugi.
Ühel kaunil ennelõunal seadsin sammud kesklinna poole ja möödusin ka teatud naaberasutusest. Kõndisin siis reipal sammul, kui minu juurde astus mees ja küsis "Wie viel kostet?" ehk siis tõlgituna "Kui palju maksab?" Muidugi ma sain aru, mida ta küsis, aga pomisesin vastuseks "I don't understand" või midagi taolist ja tõttasin edasi.
Peaksin vist lisama, et olin tol ajal 17-aastane ja väga tagasihoidliku riietusstiiliga. Ja isegi niimoodi peeti mind vist lõbustusasutuse töötajaks. Ainult seetõttu, kuna ma sealt mööda kõndisin...
Ja nüüd siis piinliku kohtingu juurde.
Kuna ma olin(ja olen siiani) võõras keskkonnas pigem tagasihoidlik/häbelik, mida võimendas veelgi minu hiiglaslik blokk võõrkeeles rääkimisel, siis küpsetasid minu isa ja meie ööbimiskoha omanikud kokku suurepäraselt kavala plaani.
Mis oleks, kui saadaks häbeliku tüdruku aega veetma majaomanike veel häbelikuma pojaga? Kõlab nagu tore sotsiaalne üritus! Ära öelda olnuks ka ebaviisakas, nii et mõeldud-tehtud.
Sõitsime jalgratastega mööda künklikku Kasselit (mina ähkides-puhkides ja noormees väga reipalt, kuna talle oli see tavapärane tegevus), käisime mini-loomaaias ja kohvikus magustoitu söömas. Iseenesest toredad tegevused küll, aga millegipärast ei mäleta ma üldse, millest me rääkisime. Noh, selle põhjuseks võib ilmselt olla see, et ega me suurt ei rääkinudki.
Kuidagi aga aeg siiski möödus ja ausalt öeldes oli täitsa hea meel, kui see tore päevake omadega õhtusse oli veerenud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar