Kena kahese sünnipäev ja muidu juttu

Võtan nüüd hetke, et talletada kirjapilti see tore aeg, kui R on värskelt saanud kahe-aastaseks. Peo pidasime pereringis, aga kuna meie perering on nii toredalt suur, siis tulebki alati päris suur seltskond kokku. Selleks korraks veel mingit suurt prallet ei plaaninud, aga natuke dekoratsioonide ja teema peale mõtlesin ikkagi, sest sättimine ja ettevalmistamine on pool rõõmu. Seekord valisin metsa ja looduse teema, kuna millegipärast hakkas mulle kasemuster sümpatiseerima. Nii valmistasingi juba aprillis kasemustriga seinakaunistuse, muretsesin kasemustriga kõrred ja lauda ehtisid kasest lõigatud „vaagnaalused”. Põõsastes varitsesid jänese ja rebase õhupallid ning lapsed (ja lapsemeelsed) said valida ning dekoreerida endale meelepärase maski. Üks õdedest kiitis mu kaunistusi ja ütles, et nii vahva, et olen isegi metslehma mustriga kõrred muretsenud. Metslehm, sebra, kask – erinevad nägemused asjast. :)

Päevakangelane ise saabus moeka hilinemisega ja oli siis kergelt segaduses, kuna sai ühtäkki nii palju tähelepanu. Palju rohkem meeldis talle aga mängida ja lõpuks ka kingitusi avada. Rõõmustas ta ühtemoodi nii kingituste kui ka kaartide üle, ühel neist olid näiteks peal lillede ja liblikate kleepsud, mida tükk aega uuriti.

Ilm oli ilus – liigagi ilus – ja nii kolisime õigepea oma laua ja toolidega hoopis teise kohta varju. Väga vahva oli koos lähedastega aega veeta ja muuhulgas rakendati noormehed ka tööle ja väga kiirelt kerkis aed, mis piirab ligipääsu kraavile ja muudele mitte-nii-väikelapse-sõbralikele asjadele.

Mis puutub aga päevakangelasse, siis mäletan, et oli aeg, mil tundus võimatu ette kujutada, milline ta paariaastasena on. Praegu on aga naljakas mõelda, et kas tõesti oli ta millalgi beebi, kes suurt midagi ei teinud? Ta oleks ju justkui kogu aeg selline asjapulk olnud.

Kui kuni aastaseni oli ta kõige suurem naerupall ja edvistaja, siis teisest eluaastast on ta just häbelik ja reserveeritud. Muidugi kui ta end kindlalt tunneb, siis on ta suur möllaja ja naljanina. Talle meeldib väga teiste lastega mängida, praegu veel pigem endast vanematega, aga vahel mängib juba ka omavanustega. Kui me reisil käisime, siis askeldas ta hommikust õhtuni teiste lastega ja tagasi koju jõudes oli juba kiirelt ununenud üllatus, et nüüd ta tahab ju siis kogu aeg hoopis minuga mängida, kuna kedagi lõbusamat kodus pakkuda pole. :)

Pikkasid jutte me veel maha ei pea, aga sõnu ja fraase lisandub nii palju, et mul on ammu arvestus kadunud, kui palju neid siis olla võiks. Kui mõni sõna ka puudu on, siis see pole teda peaaegu kunagi häirinud, sest ta on väga väljendusrikas ja kuidagi teeb end ikka selgeks. Tema väljendusrikkus ja emotsiooniderohkus on nii vahva, et teeb kohe tuju nii heaks.

Väike härra tahab enamasti igasugustes tegevustes kaasa lüüa, nii oleme koos puid ladunud, maad kaevanud, riisunud, põrandaid pesnud jne. Üksi saaks küll kiiremini ja mitte nii suure kaasneva segadusega, aga kuidagi peab ta ju neid asju õppima ja lapse indu vähendada küll ei või. Hetkel ta aeganõudvate sportlike tegevustega, näiteks jalutamisega või sihipärase jooksmisega, väga sõber veel ei ole – toredam on lasta end kätel kanda või siis poole jooksmise pealt sipelgat uurima hakata. Sellegipoolest on ta füüsiliselt täitsa osav ja mitmekülgne - teeb suuri hüppeid, ronib redelitel ja paljudel teistel mänguväljakute takistustel, roomab, viskab palli, lööb palli jalaga või golfikepiga, arendab kitsal poomil või äärekivil kõndides tasakaalu, teeb kukerpalli, ronib mööda liumäge üles jne. 

Käelises ja mõttetööd nõudvates tegevustes on ta ka tubli – pusled, legod, väikesed nikerdamised. Joonistada meeldib talle ka, kõige enam ussikesi, kuna sageli just need paberile tekivad, kui pliiatsiga tõmmata. :) Vahel nimetab ta oma kritseldatud kaarekesed aga näiteks hobuseks või vaalaks.

Siiamaani on ta igati mõistlik ja vahva sell, kellega reisida, poes käia jne, kuna ta on rahulik ja saab jutust hästi aru ja hetkel veel isegi aktsepteerib seda (nt kui võtab poes auto kätte ja palun tal selle tagasi panna, siis mingit probleemi ta sellest ei ole teinud). Loomulikult võivad need ajad veel ees oodata, kuna ISEloom on tal palju tugevamaks muutunud küll. Kõige sagedasem konflikt on see, kui ta tahab sülle saada, aga ma parasjagu võtta ei saa – siis seisab ta mu teele ette või siis istub südantlõhestava kaeblemise saatel maha.

Suveilmasid naudime mõlemad täiega – lisaks kõigele muule on ikka nii palju parem minna õue, kui ei pea mingite talveriietega jändama. Hops ja õues! Nii käimegi enamasti mitu korda päevas õues – mänguväljakutel, rattaga sõitmas, põnn harjutab ka jooksurattaga sõitmist, vahel käime ka väljasõitudel, näiteks R-i sünnipäeval käisime rongiga sõitmas ja Polli loomaaias, kus ta sai kitsedele ja hobusele võililli sööta ning oli üsna vaimustuses jaanalinnust ja kalkunitest (lõbus fakt: Jaanalind ja onu Jaan kõlavad tema suus täpselt samamoodi). Lastekaitsepäeva veetsime aga Märjamaal, kus oli tore üritus – palju mängimist, etendus, natuke näksimist ja imeilus ilm muidugi ka!

Ees ootavad põnevad ajad – esiteks muidugi suvi ja seejärel juba lasteaed! Küll mu laps on juba suureks saanud! :)