Pärast seda, kui põnn hakkas paremini magama ja ei ärganud enam pärast uinumist 58 000 korda (ehh, väike liialdus), sain võimaluse jälle raamatuid lugeda. Käime raamatukogus üsna tihti, kuna lisaks toredatele raamatutele on põnnil seal väga lõbus - seal on mängunurk ja palju vahvaid lasteraamatuid, mida põnnilegi uudistada meeldib. Seal on väikelaste tugitool, kotttoolid, tumbad, diivanid - igasugused erinevad variandid raamatute uurimiseks ja see põnnile meeldib - vahel ta käib ja proovib kõik istumisvariandid läbi, et endale meelepärane leida.
Raamatute osas mul kindlat žanri pole välja kujunenud. Lemmikuks võib lugeda äkki selliseid fantaasia- ja veidi ulmevaldkonda kuuluvaid, aga viimasel ajal olen otsinud kerget ja positiivset lugemisvara - noh, pole küll leidnud, aga ühtteist huvitavat sellegipoolest.
Kõigepealt lugesin Loiuse O'Neilli "Igavesti vaid sinu," mis pajatab ühiskonnast, kus tüdrukud enam loomulikul teel ei sünni, vaid neid aretatakse. Neid õpetatakse spetsiaalsetes koolides, mille lõppedes nad kolme klassi jagatakse - kaaslased, kes on meeste väljavalitud ja võivad sünnitada neile poegi, konkubiinid, kes on meestele teiste vajaduste jaoks, ja õpetajad. Nad peavad olema õiges kaalus, õige välimuse, õige käitumisega. Raamat jälgib siis tüdrukute teekonda viimasel kooliaastal. Lugesin seda põnevusega, oodates kogu aeg justkui midagi. Lõppu jõudes aga tundsin kerget pettumust, sest midagi jäigi minu jaoks puudu.
Siis aga jõudsin raamatuni "Teenijanna lugu," mis on natuke sarnase ideega. Seal algab lugu sellest, et president ja kongressiliikmed mõrvatakse ja tehakse riigipööre, mille tulemusena hukatakse osa elanikke (nt aborti teostavad arstid, teisest usundist inimesed). Tuumajaama lekete jm tulemusena kaotab osa elanikkonnast viljakuse ja tekib vajadus jaotada naised eri gruppidesse - abikaasad (enamasti viljatud), teenijannad, kelle ülesanne on kanda ja sünnitada komandöride jm tähtsamate meeste lapsi, marthad, kes hoolitsevad majapidamise eest ja tädid, kes õpetavad välja uusi teenijannasid. Peategelane on teenijanna, kes peab lahti ütlema enda nimest ja saab uueks nimeks Offred oma komandöri järgi. Lugu on põnev ja mitmekihiline, kuna seal on põimunud nii olevik, meenutused minevikust ja ka tulevikulootused. Kohati on kirjeldused minu pean-lugema-kiiresti-kuna-aega-napib maitse jaoks liiga detailsed, aga samas lisab see üldmuljele kindlasti juurde, kuna illustreerib seda, kuidas peategelane märkab ja mõtleb pisiasjadele selleks, et sellises kohutavas olukorras kuidagi täie mõistuse juures püsida. Ütleb ta ju isegi, et täie mõistuse juures püsimine on ülimalt oluline.
Minu jaoks annab sellele raamatule lisaväärtuse, et see on kirjutatud juba 1985. aastal, aga on seejuures kuidagi väga nutikas ja tänapäevane. Ma ei taha liiga palju reeta, aga selles loos on tõesti palju huvitavat - seal on armastust, igatsust, kurbust, väikest mässumeelsust, riskeerimist, kaalutlemist, kohati ka positiivsust ja mis mõneti on tore, mõneti aga jääb natuke närima - kuigi enamikele küsimustele saab loo arenedes vastuse, siis lõpp jääb mingil määral ikkagi lahtiseks.
Selle raamatu põhjal on hiljuti tehtud ka seriaal "Handsmaid's Tale," mida ma nüüd loomulikult vaatama pean. Esimesed osad on igatahes põnevad ja kutsuvad vaatama, sest 1) seriaalil ja raamatul on päris palju erinevusi 2) ulmekirjandusel jääb palju ruumi just enda kujutlusvõimele ja on huvitav näha, mismoodi teised sama asja kujutanud on 3) paljud hetked ja emotsioonid on ekraani vahendusel veel ehedamad kui raamatukirjelduses 4) kaameratöö on kunstipärane ja huvitav.
Järgmine kord raamatukokku minnes vaatan, milliseid Atwoodi teoseid seal veel leidub.
Järgmine kord raamatukokku minnes vaatan, milliseid Atwoodi teoseid seal veel leidub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar