hallo Berlin

Oh, muidugi on üks veel vanem lugu ka vaja kirja saada. 

Mida jõuab pooleteise päevaga Berliinis teha? Tuleb välja, et paljutki! Lihtsalt tuleb olla valmis kiireks tempoks ja igasuguste emotsioonide vastu võtmiseks ning puhkamine mingiks teiseks korraks jätta.

Ühel ilusal juunikuu neljapäeval ronisime lennuki peale ja võtsime suuna Berliinile - mina, Riks ja meie kolm väiksemat ja suuremat reisikaaslast. Saksamaal on alati tore käia - on omad lemmikud paigad ja põnev on ka uusi avastada. Berliinis olin varem ainult läbisõidul olnud ja nii suures linnas polnudki varem käinud. Seekordne minikülastus oli lastele orienteeritud, aga väga põnev oleks teha sinna ka kultuuri- ja ajaloohõnguline reis.

Esimene mulje Berliini jõudes oli, et oh... suurlinnad. Nii palju inimesi, melu ja... ka mustust. Ajutiselt küll põnev ja teistsugune, pikemalt aga mitte minu jaoks. Ka lastele oli see harjumatu, nad kippusid ikka nii metroos kui ka lihtsalt õues maas kiisusid mängima, kuna kui tuleb mängutuju peale, siis tuleb mängida. Mis jutt see olgu, et must on? :)

Seal ehitati nii palju. Kraanad olid igal pool ja linn pidevas muutuses. Uue ja vana kontrast oli kohati nii veider. Ilusad purskkaevud, kandilised paneelmajad, uhked kirikud, hiiglaslik läikiv teletorn - kõik segamini. 

Ühistranspordiga saime omajagu sõita - sõitsime muti metrooga nii maa all, peal kui ka üldse kõrgel majade vahel, rongiga, bussiga ja jalgrattataksoga. Berliin on suur ja jalad väikesed, lisaks on need masinad ju põnevad ka. Alustuseks sõitsimegi lennujaamast rongijaama ja otsisime endale söögikoha. Leidsime rõdul laua, mille äärest oli hea kõrval toimuvat ehitust vaadata. Meie jaoks piisavalt ilus vaade või siis vähemalt põnev. Kõhud täis, suundusime oma ööbimiskohta otsima, milleks oli üks mõnus ja hubane hotellike. Seal olid väga toredad ja sõbralikud töötajad, kellega kohe saksa-inglise segakeeles lobisema hakkasime. Ja akvaarium oli ka, see oli pluss laste silmis :) Kui olime end sisse seadnud, siis läksime veel mänguväljakut otsima - oli juba veidi hilja, aga tahtsime piiratud ajast viimast võtta. Leidsime ühe naljaka kummi-ronimisraja, mis lastele palju tegevust pakkus. Seal piirkonnas oli veel hulgaliselt lahedaid mänguväljakuid, aga väsitasime end juba selles ühes nii ära, et pärast edasi enam ei läinudki. 

Parim vaade koppadele

Hotellituba. Ilus ja luksuslik, ainukeseks visuaalselt naljakaks elemendiks tuppa juurde ehitatud kuubik - tualett/vannituba.

Järgmist hommikut alustasime maja kõrval asuvas Bäckereis. Lõbus oli, et kui me seal kõrvalises Berliini kohvikus midagi arutasime, siis järsku hakkas üks noormees minuga eesti keeles rääkima. Tema elab seal juba aastajagu ja sattus täpselt samal ajal kohvikusse kohvi ostma. Veel oli vahva ja harjumatu, et sain seal kohvikus ka komplimendi - teenindajaneiult, kes kiitis mu silmi. Tegi natuke kohmetuks - eestlased ja komplimendid pole väga hea kombinatsioon :D.

Kõhud täis, lülitasime sisse "turistirežiimi" ja suundusime Brandenburgi värava poole. Kui oled millegi kohta kunagi saksa keele tundides nii palju kuulnud ja lõpuks seal lähedal oled, siis tuleb ikka ära käia. Ma kujutasin selle värava ümbrust kuidagi teistsugusena ette, aga eks see ole vist paljude vaatamisväärsustega nii, et fotod tehakse täpselt sobiva nurga alt, nii et ümbrus väga ei paista ja jätabki ruumi fantaasiale. Väravat imetledes hakkas seltskond aasia turiste meie blonde lapsi vaikselt pildistama ja nähes, et meil selle vastu midagi ei ole, tegid nad seda juba julgemalt. Harukordsed kaadrid "saksa lastest." :)

Jätkasime turistilainel ja sõitsime Legolandi jalgrattataksodega - esmakordne kogemus! Legoland oli põnev. Alguses ei saanud kuidagi mängu käima, aga pärast jätkus nokitsemist pikemaks ajaks. Seal oli lahedaid legodest kujusid ja maju, turnimist, trikitamist ja ohtralt ehitamist. Riksi lemmikuks osutus autode ehitamine. Ehitatud auto sai siis järsust autorajast alla lasta ja vaadata, kas auto sai piisavalt vastupidav või lendas poole sõidu pealt juppideks. 

Osa ajast seiklesime nii. Kolmeaastased jalad väsivad pika päeva peale täitsa ära. 

Veel mahtus sinna päeva kiire ujumine välibasseinides. Jälle, kuidagi harjumatu oli see. Lastele muidugi meeldis, said palaval päeval jahutust, aga mind nii väga ei tõmmanudki, kuna seal oli nii palju inimesi. Pärast ujumist panime kiirema käigu sisse ja proovisime veel jõuda Aquadomi & Sea Life'i. Oli tipptund ja kell tiksus halastamatult, aga viimased liigutused jooksujalu tehes jõudsime täpselt enne kassa sulgemist kohale. Vaatasime erinevaid kalu ja veeelukaid, pisikesi valkjaid raisid ja suuri halle haisid. Tuur lõppes Aquadomis, mis on klaasseintega lift, mis sõidab kõrge ümmarguse akvaariumi sees üles ja siis jälle alla. 

Pärast Aquadomi sõime kesklinnas mõnusa maitsva õhtusöögi, lapsed möllasid veega, saades natuke märjaks ja natuke kriimustusi ja kõik olid õhtuks pööraselt väsinud. Järgmisel hommikul algaski kodutee ja kiirkülastus sai selleks korraks läbi. 

hola Mallorca

Võtan nüüd hetke, et üks üsna ammune seiklus lõpuks ometi talletada. Selle ja praeguse hetke vahele on jäänud nii palju sündmuseid ja emotsioone, et on tore meenutada aega, mis oli täis rõõmu ja avastamist.

Suve alati-liiga-kiire lõpp ei olnudki seekord nii kurb, kuna see tähendas, et läheme septembri alguses suve pikendama soojale ja päikeselisele Mallorcale. 

Majutus

Seekord oli meie reisiseltskond 9-liikmeline ja see tähendas ka, et on vaja suuremat majutust kui tavaliselt. Ööbisime kahekorruselises majaosas Port D'Alcudia külje all - majas on viis magamistuba, elutuba, köök, kaks vannituba, rõdud, terrass ja eraldi aed. Ruumi jagus kõigile piisavalt ja aia olemasolu oli ülimalt mugav - seal oli hulgaliselt laste mänguasju, grillimise tarvikud, päevitustoolid ja ilusad oliivipuud. Tänu aiale saime ka ehk tavapärasest rohkem puhata, kuna ei pidanud laste lõbustamiseks iga kord eraldi kuskile minema, vaid saime lihtsalt üle ukse aeda astuda.

Oliivipuud, kõvaleheline muru ja palju mänguasju tagahoovis

Meie villa

See asula ise on läbi ja lõhki turistidele suunatud - kõige rohkem on hotelle ja suveniiriärisid. On ka lõbustusi lastele, näiteks batuudipark, kuid enamik neist on tasulised. Näiteks on seal ohtralt elektroonilisi autosid ja hobuseid, mis ühe-eurose mündi abil ellu ärkavad. Mänguväljakuid leidub, aga hõredalt. Üks lõbus viis liikumiseks on rentida mitmekohaline jalgratas, selline lai, kus ees saavad istuda lapsed ja taga suured väntajad mitmekesi kõrvuti. Meie ratas lagunes paraku poolel teel ära ja seetõttu vähendas selle kogemuse toredust. Veel saab rentida vesijalgratast, teha sõit hobusevankriga või mida iganes turisti hing veel ihkab. 

Randa oli maja juurest kahe minuti tee ja imeliselt soojas ja läbipaistvas Vahemeres käisime korra või kaks päevas. Sel suvel ma Eesti meres ei ujunudki, kuid sealsele liivasele rannale oli võimatu vastu panna. Tõesti võimatu. Alguses ma ikka arvasin, et kui lepime lastega kokku, et jalutuskäigul mere äärde sattudes paneme ujumis- ja vahetusriiete puudumise tõttu vette ainult varbad, siis nii ongi, aga pärast mitmendat korda läbimärgade lastega kodu poole jalutamist võtsin ikka õppust :D.

Majalähedases rannas käis ka selline veesõiduk seiklejaid peale korjamas

Soe ja läbipaistev Vahemeri

Liivakarva

Võrreldes sellega, millega meie harjunud oleme, on seal kõik täiesti teises värvigammas. Kõik on liivakarva! Maapind on liivakarva, majad on liivakarva, isegi mõni kass on liivakarva! Hooned on üsna sarnase kujuga - olgu selleks siis algupärane Mallorca loomatall, madal maja või mitmekorruseline kortermaja - kandiline ja ikka liivakarva. Pealinn Palma on siiski erandiks - seal küll ühtset arhitektuuri ega värve ei kohta.

Kollakat ja beeži silmab kõikjal - Alcudia

Maapind on enamjaolt kuiv, kuid taimestikku ikkagi esineb - palmid, mitmemeetrised kõrkjad, ka männimetsad, ilusate lopsakate õitega põõsad jne. Linnataimed saavad küll ilusana püsimiseks lisakastmist. 

Kitsi ja lambaid kohtab Mallorcal igal pool. Palaval ilmal võib neid näha puntidena iga karjamaal leiduva puu all varjus ja muul ajal kuival ning kivisel karjamaal midagi hamba alla otsimas -  toiduga seal just priisata ei ole. 

Esimestel päevadel külastasime lisaks oma kodukohale ka Alcudia vanalinna ja ilusaid vaateid pakkuvat Formentorit. Viimasesse ujuma pääsemiseks tuli keerutada üle mäe, mis oli minu jaoks esmakordne kogemus, st. ise roolis olles. Kurvid on järsud ja teed kitsad, siiski küll piisavalt laiad, et kaks autot kõrvuti sõitma mahuvad. Kuna me hakkasime pimeda peale jääma, oli see üks üsna kiire külastus. Küll aga igati mõnus! Kui kodukohas möllasid enamikel päevadel lained, siis Formentori rannas oli vesi nii rahulik ja nii soe. Pimedaks läks seal ülikiiresti, nii et ujumist alustasime hämaruses ja lõpetasime kuuvalgel. Sinnakanti me kahjuks küll enam tagasi ei läinud. Seal oleks kindlasti uhke ringi vaadata, pildistada ja veel enam matkata. Meie jaoks lõppes see käik aga natuke kurvalt, kuna üks kaasreisija kaotas seal oma rahakoti dokumentidega, mis seadis tagasi Eestisse pääsemise kahtluse alla (ette ruttades - õnneks sai kenasti lennuki peale. Vastasel korral oleks pidanud laevaga sõitma Valenciasse või Barcelonasse saatkonda ajutist dokumenti saama).

Päike kadus merre - Formentor

Matk ümber Cúberi

Laupäeval seadsime suuna Cúberi järve poole. Sõitsime läbi Inca linna ja seejärel algas mäkketõus. Mallorca on üks väga populaarne ratturite sihtpunkt. Neid oli nii-nii palju, et mäkketõus oligi nende sabas venimise ja möödumiskatsete jada. Kohale jõudes tibutas vihma - meil mingit vihmavarustust aga kaasas polnud. Kuna sõit oli ikkagi võrdlemisi pikk ja enamik tahtsid pärast keerutavat sõitu värsket õhku, siis suundusime ikkagi rajale, mis ümber järve viib. See oli väga õige otsus, kuna loetud minutid pärast startimist läks ilm ilusaks ja päikseliseks. Värava juures tervitas meid kohe lõbus eesel. 

Cúberi järv on orus asuv tehisjärv, millest pealinlased oma joogivett saavad. Järv ise oli küll üsna mudane ja sugugi isuäratav välja ei näinud :P Ümber järve läheb matkarada, mis on jõukohane ka lastele. Pikkuseks 4km ja kestuseks arvestatud 1 tund. Meil kulus aega küll rohkem ja väiksemad matkasellid ka tervet rada ei kõndinud, vaid puhkasid vahepeal kärudes jalga. Vaadata oli aga küll ja veel - mäed igal küljel, eeslid, lambad ja lehmad, kellele lausa pai sai teha - mida veel tahta? Võib-olla ainult veel vasikaid, nagu üks matkasell arvas. 

Tillukesed lehmad vs suured mäed

Ei olegi tillukesed need lehmad

Võsa vahelt kostus igasuguseid kilinaid-kolinaid-määgimisi-muugimisi. 

Hundid

Pärast matka sõitsime poole tunni tee kaugusel asuvasse Sollerisse lõunatama. Soller on armas ja päikseline linnake - tõeline Vahemere unelm. Sõime mereäärses restoranis, kust pääses promenaadile, millelt sõitsid aegajalt mööda vanad muhedad puidust trammid. Kohvikus olid fotod Sollerist 20. sajandi algul - väga põnev vaatamine. 

Betlemi klooster

Tegime kordamööda ka ühe lastevaba matka ja valituks osutus matk Betlemi kloostri juurde. Kloostrini jõuab keskmiselt 50 minutiga ja sealt edasi mäeharjale veel umbes viiega.

Rada on huvitav - vaadata saab kaljusid, erinevaid taimi ja kitsi, kes mööda kaljuseina ronivad. Uskumatu, mida sõrgadega teha saab. Enne kloostrini jõudmist viib rada läbi allika, kus saab kustudada janu ja täita pudeleid. Klooster on väike ja väga kena, ümbritsetud viljapuuaedadest ja ohtratest-ohtratest kitsedest, kellel on ligipääs igale poole. Kloostri kõrvalt ronisime veel kõrgemale, et jõuda mäeharjani, kust avanes vaade Alcudia lahele. Veidi tuuline, kuid imeliselt kaunis koht väikeseks puhkuseks enne alla tagasi minekut. 

Osavad ronijad

Pärast matka sõitsime Betlemi külla, kus leidsime imeliselt armsa ja varjatud ujumiskoha, kus vesi oli täiesti läbipaistev ja pärast matka lausa imeline! 

"Palma külastus" ja läbi tormi kulgemine
Ilma poolest meil ei vedanud, aga natuke ikkagi vedas ka. Nimelt saime me küll veidi vihma ja tormituuli, aga nii hulluks, nagu ilmaennustajad ennustasid, õnneks siiski ei läinud. Ühel vihmasel päeval sõitsime poole seltskonnaga pealinn Palma külje alla FAN kaubanduskeskusesse, kus me saime olude sunnil tunde ja tunde veeta. Nii võib juhtuda, kui üks reisisell ilma telefonita kaasa tuleb, nii et saime suures keskuses üksteist taga otsida. Turvamehed valjuhääldit kasutada ei tahtnud, kuna seda tehakse vaid laste puhul. Ma ei teagi miks, kuna meie reisisellid on kindla peale natuke ikka lapsed ka :) 

Kui me lõpuks väsinuna ja näljasena kokku saime ja viimased vajalikud asjad tehtud saime, asusime koduteele. See oli üks väga huvitav sõit, kuna saime näha igasuguseid ilmastikunähtuseid. Seljataga roosatas õhtune taevas, ees ajas üks vikerkaar teist taga, külgedel olid mäetipud mattunud sünkjasmustadesse tormipilvedesse. Oma patrullringkäiku või otsingut tegi helikopter, mis nii ühel kui teisel pool meist tiirutas. Kuna pidime poest läbi hüppama, et veevarusid täiendada, siis saime ka läbi tormituulte lipata, muul juhul oleksime täpselt enne vihmasadu ka koju jõudnud. Igal juhul oli üks põnev sõit ja jõudsime ka üsna õigel ajal tagasi.

Natura Parc Santa Eugenia
Järgmisel päeval, mil lubati lõunast vihmasadu, sõitsime R-ga kahekesi Santa Eugenia kõrval asuvasse loomaparki. Tegemist on ühe äärmiselt lopsaka loodusega loomaaiaga, mille asukad on suuremas jaos ravitud haigustest/vigastustest või päästetud väärkohtlemisest. Kõige rohkem oli seal linde, erinevad kanad-kuked-tibud sibasid lahtiselt, nii et sellest sai lausa lõbus otsimismäng. Kus on kukk? Puu otsas, aia peal, sebra kõrval - ikka igal pool :) Mõne looma kohta tekkis siiski küsimus, aga inglisekeelset infot juures ei olnud, näiteks kuidas kaks tiigrikiisut väikesesse loomaaeda sattusid.

Taluloomade osas oli taasloodud loomade varjualused, millisena neid sajandi eest ja varem Mallorcal tehti. Ehk siis liivakivist tall, laut, lammaste varjualune. Kuigi tollal tehti neid lihtsalt odavast ja kättesaadavast kohalikust materjalist, olid need hooned väga vastupidavad. Ühes loomaaia ehitises oli lausa kasutatud algupärast üle saja aasta vanust ukseava, mis ajale siiani hästi vastu on pidanud. 

Kui loomad vaadatud, siis lõunatasime sealses putkas, mis oli nii kohaliku hõnguga. Kuna oli hooaja lõpp, siis tegi üks härra seal kõike - müüs pileteid, soojendas paninisid jne. Lõunasöögi juures oli meil kaaslane - mõnus sale liivakarva kiisu, kes seal koos tibude ja kanadega vabalt jalutada sai. Enne koduteele asumist tegime veel kiire ringi ja siis seadsime juba suuna kodu poole. Lubatud vihm õnneks jäigi tulemata, selle asemel oli hoopis päike.

Vestlus lõunalauas

Väike kere, suur hääl

Pealinn Palma
Sel ajal kui meie Santa Eugenias käisime, käis osa seltskonda pealinn Palmas. Meie käisime eelmisel korral ainult Palma külje all poodlemas, nii et linna me tegelikult ei näinud. Saime sooja soovituse sinna minna, nii et viimase päeva hommiku-lõuna veetsimegi Palmas. Pealinn on seninähtud küladest-linnakestest üsna erinev ja seal on väga palju vaadata. Esiteks on seal rohkem värvi ja arhitektuur on täiesti... ebaühtne. Nii on ühe maja iga osa eri värvi, erinevate rõdudega jne. 

Majaosad on kitsad ja kõrged - heitsin ühe pilgu ka lahtisesse koridori ja trepp näis seal peaaegu sama järsk nagu oleks see redel. Majade vahele on pikitud kirikuid ja muid põnevaid ajalooliseid hooneid. Tänavad on aga täis igasuguseid kunstnikke - kes teeb traadijuppidest putukaid, kes maalib, kes teeb ajutisi tätoveeringuid, ehteid, müüb särke või mida iganes veel. 

Alustuseks tegime väikese brunchi imetoredas Fibonacci kohvikus - parajasti esines seal ees imeline tänavamuusik ja söögid-joogid olid väga maitsvad. Liikusime mööda vanalinna mereni - imetlesime möödudes maju ja hiiglaslikku katedraale, pikki treppe, väikeseid poekesi ja kunstigaleriisid, pikka mereäärset müüri, promenaadi ja muidugi teelejäävaid mänguväljakuid. Siin-seal kõpsutasid mööda hobukaarikud, mis olid ühelt poolt tõeline vaatamisväärsus. Nimelt olid kõik juhid väga sarnased - naerusuised hispaania mehed mustade vallatute lokkidega - justkui oleks töökuulutuses need omadused tingimustena üles loetud. Võib-olla on kah, sest sihtgrupp on ju naisturistid ja seega on igati mõistlik lõbusate hispaanlastega nende pilku püüda. Aga hobustest oli kahju, kuna oli väga palav päev ning neil ei tundunud eriti hea olevat. 

Esialgne plaan oli leida ujumiskoht, kuid mere ääres oli nii kõva tuul, et saime vaevu edasi liikuda ja mütsid lendasid korduvalt peast. Niisiis pöördusime vanalinna poole tagasi ja sattusime juhuslikult vegan-kohviku ette. Kuna meil oli hädasti juua ja jahutust vaja, tellisime jäätised ja vee ning läksime lõbusasse tagaaeda seda nautima.

Palmid Palmas

"Tee minust lillega sõbrapilti!"

Taimi ja detaile vegankohvikust

Seejärel sõitsime koju, käisime viimast korda ujumas, pakkisime asjad ja varajastel hommikutundidel sättisime kõik asjad autode peale ja läksime lennujaama. Lennujaamas jooksime ajaga võidu ja oli omajagu sekeldusi, aga kokkuvõttes saime vähemasti kõik õigeaegselt lennuki peale - kuigi rahas kaotasime nii ühes kui teises kohas ebaõiglaselt palju. Mõru maik lõpetuseks, aga muidu oli see väga hea ja vajalik puhkus - palju ujumist, palju päikest ja palju seiklusi!

Lennuki peale

Pilved laskusid orgu